Kuldne ja kullane

Imeline oktoober on olnud. Vihma vähesuse üle võiks ju natuke norida, aga minusuguse valgusesõltlase jaoks on päikeselised päevad seda väärt, et paar istutatud põõsast kaotada. No ja võib-olla ei kaota ka, sest eile pojengidele auke kaevates selgus, et muld on siiski üllatavalt niiske. Sügis siiski.
Tegus nädal oli. Pojengide potistamisest juba raporteerisin ja müügihooaja lõpetamisest ka...otse loomulikult suutsin klientide palvel paar pojengi uuesti pottidest välja tirida ja postipakki toppida ja mõned lahkusid ka juba kokkupakitud müügiplatsilt, sealsetesse aukudesse tuleb vist lihtsalt puulehti toppida, muud mul pole. Peale müügiplatsi koristamise lõppemist oli tunne, et mine või kuskilt taimepotte laenama, nii hõre on. Tundub, nagu taimi ikka oleks, aga arvestades, et kevadel olid täis ka vahed ja osa taimi veel kastidega mujalgi, on ikka lage küll.

Nädala sees möllas tubli Lepatriinuisand mootorsaega ja põletas oksi, teha on veel, aga selles kohas siis löövad arheoloogid kevadel labidad maasse.

Lepatriinuisanda poolt juba suvel leitud II maailmasõjaaegne kiiver ja detektoristi poolt leitud õlilambitükk 19.sajandi lõpust.

Nädala keskel oli ka selge, et kõigi planeeritud asjadega ma ise toime ei tule, lisaks välitöödele hakkasid ka esimese korruse põrandad juba Sahara kõrbe meenutama ja palusin Väikese Abilise appi maja koristama. Milline õndsus oli pärast päev läbi müügiplatsil rassimist astuda puhtusest läikivasse ja hästilõhnavasse majja.
Reede õhtuks sain siis müügiplatsiga ühele poole ja laupäeval istutasin maha kõik paljasjuursed pojengid ja paar muud istutamata potsikut. Tiilt saadud viinapuule jäi natuke mulda vist väheks, otse loomulikult sattus planeeritud koha peal poole meetri sügavuses mingi rändrahn vastu tulema, aga kui roosid seal oma juurtele tee leiavad, saab ehk ka viinapuu hakkama. Praegu panin lihtsalt korraliku mullakuhja veel peale.
Nüüd tuleb veel koristada veel kasvuhoone ja natuke kuuris, aga sellega pole kiiret kuhugi, võib vabalt õiget meeleolu oodata. Järgmine nädal on mitteaianduslikke tegemisi niigi tihedalt täis.
Korrastatud pojengiala. Tokid püsti sellepärast, et murusse istutatud pojengide puhul on alati oht kevadel mõnest muruniidukiga üle sõita. Palju seal sorte on, oskan öelda, kui millalgi oma paberimajanduse raamatust arvutisse saan. Üle saja kindlasti.

Muidu oleks ju päris tore aias toimetada, aga see paganama niiskus ei mõju mu kerele üldse hästi, hoolimata sellest, et midagi rasket ei teinud (oktoobrikuisesse mulda on üllatavalt kerge auke tekitada, isegi selga ei saanud märjaks), valutasid õhtuks kõik liigesed ja alles neli korda saunalaval aitasid uuesti inimeseks saada. Ja selliseid kindaid, mis ei saaks märjaks, millega käed ei külmetaks ja mis siiski oleksid seejuures ka mugavad, ei suuda ma kusagilt leida.
Aeda pildistama jõudsin alles kella nelja paiku õhtul ja siis meil pole enam eriti valgust, pärastlõunane päike kaob kõrgete puude taha.

Ikka veel jätkub õisi ka

Õhtul kella kuue paiku tegin autoga veel ühe kiire tiiru. Mereäärsed puud on tuuled lehtedest ikka päris paljaks rebinud ja ühe puu okstesse oli kuu kinni jäänud.

No ja koerteta ei saa. Täna üheksakuuseks saav Mihkel pole veel otsustanud, kas ta kavatseb olla hunt või mastif. Emme pikad jalad, võimsamaks muutuv kere, peakuju ja põsevoldid. Isa hallikasbeež kasukas ja mõnikord tõeline hundiilme näol.

Malatit on väga raske pildistada, sest süsimust koer jääb tihti pildile nagu must plekk. Aga hoolimata koledast taustast puukuuri jäänuste näol tuli vähemalt ilme seekord hästi välja.

Vennanaise perre aga sündis eile hommikul üheksa tervet ja pontsakat saksa lambakoera kutsikat, kuus poissi ja kolm tüdrukut. Pilt vennapoja telefonist ja kehva kvaliteediga, aga ajaloo huvides üles riputatud.

Nüüd aga peab end lille lööma ja minema Keilasse loengut pidama. Millest, selgub kohapeal. Ise tahtsid.