Külm hakkas!

Andku mulle südamest andeks kõik need, kellele kuumus sel aastal liiga on teinud, mina pean paraku tunnistama, et olen seda soojalainet täiega nautinud.Tavaliselt tuleb minusugusel külmavaresel soojasaamiseks istuda lennukile ja selle eest roppu raha maksta, sel aastal aga toodi kogu vahemereline mõnu suisa koju kätte. Ja see, et aias midagi teha ei saanud, ei morjendanud mind kuigivõrd. Mulle ei olegi aed selleks, et seal vahetpidamata midagi teha, kohustusi on mul ilma aiatagi piisavalt või natuke rohkem. Aed on ikka selleks, et seal täiesti kohustustevabalt päikesevarju all lebotades raamatut lugeda, purskkaevu pladinat ja ritsikate sirinat kuulata, ning rooside lõhna ja ilu nautida. Ja selleks sobisid viimased kaks nädalat ideaalselt. Eile läks poolest päevast pilve ja temperatuur langes 22 kraadini, mis tähendas seda, et jakk tuli selga panna ja saunaahju tuli teha :). Kella kümne paiku õhtul hakkas sadama ja sadas vist öö läbi, igatahes praegu on väga märg ja külm, ainult 17,5 kraadi, välisukse taga ootab umbes kaks triljonit näljast sääske ja väljaminemiseks puudub igasugune tahtmine.
Kuna terrassil edasiistumiseks oli lihtsalt liiga külm, suutsin siiski eile ära lõpetada ühe istutusala laienduse, majapidamises, kus üks ei saa ja teine tegelikult ei tohi kaevata, on ka kolm ruutmeetrit saavutus :).

Miks üldse kaevata....esiteks on see maapind lisaks kivimürakatele paksult igasuguseid juurikaid täis. Mitte ainult meie mutantnaate, millele Starane üldse ei mõjunud, kuigi tegin 2x ettenähtust kangema lahuse, vaid ka endise võsaaluse puujuurikaid. Teiseks, mulle ikka ei jõua need nn. Jaska-tüüpi peenrad hästi kohale...kuidas teha, on klaar, aga kuidas neid peenraservi hooldatakse, on absoluutselt arusaamatu. Senine kogemus näitab, et muruniiduk ja trimmer tõmbavad selle serva segamini ja ajalehed ribadeks, palissaadi meil kasutada kivide tõttu ei saa. Maakividest serv on muidugi ilus ja kive meil oleks ehk ka, aga permanentselt on puudu see tegelane, kes need kivid paika tõstaks. Seega jääbki peamiseks võimaluseks jätta peenra pind murupinnast allapoole, seda enam, et asi on kallaku peal. Vähemalt on nüüd koht, kuhu hakata ümber kolima titepeenras hästi arenenud Sarastro püsikuid,

eriti hästi on laiutama kukkunud ussitatar (Bistorta persicaria), mille kahe sordi, "Border Beauty" ja "Summerdance" vahel minu võhikusilm küll mingit vahet teha ei suuda...Aga headmeelt teeb see, et krüsanteemidel on tillukesed õienupud ja ehk on tõesti olemas sorte, mis Eestis suudavad loomulikul teel õitseda, väidetavalt takistab krüsanteemide kasvatamist meil just suve lühidus ja valgusepuudus, mitte niipalju talvekülm. Eks näis. 

Endiselt pole kohta roosidele, mis kõrgpeenra taga ootel on, jukkadele, mis talve kenasti pottides ja õues üle elasid ja neid potsikuid kükitab seal kasvuhoone taga veel...kohad on välja mõeldud, aga tegijatega sel aastal kehvad lood. Seepärast pole ka üheski aiapoes viimasel kahel kuul käinud ja seni ei lähe ka, kui plats puhas. Netipoode kah ei vaata. Kasvatan iseloomu.

Teisipäevane

 Magasin muidugi jälle kella poole kümneni ja siis ehmatasin end üles, sest tuli meelde, et olin tänaseks karja erinevaid mehi kohale kamandanud. Ega palju ei puudunudki, et oleks fekaaliauto juhi öösärgis vastu võtnud. Meie valvekoerad muidugi ei kuulnud nii pisikest asja nagu kaheteisttonnine veoauto ja põõnasid, käpad taeva poole. Mina kah teisele poole maja ei kuulnud ja reageerisin alles telefonihelinale.
Settekaev tühjendatud, arve tasutud, sillutis voolikust puhtaks pestud. Tulid korstnapühkijad. Saime sugeda. Et meil on ikka ja endiselt katuselt käiguteed puudu. Nende käiguteedega on see lugu, et kuna neid läheb vaja kord aastas, siis esiteks lähevad nad permanentselt meelest ära ja teiseks on selle mitme tuhande kuluva krooniga alati midagi vajalikumat teha ja kolmandaks on see 1936.aastal ehitatud plekk-katus juba viimased seitsekümmend neli aastat ilma käiguteedeta hakkama saanud...
Kiita saime ka, õieti kütmise eest. Et kohe näha, et köetakse kuivade puudega ja mingit plastikut või muud jälkust ahju ei aeta, kahe pika korstna ja suure ahju lõõride kohta tuli ainult pool ämbrit tahma.
Siis veel natuke muruniitmist, väikese bensiininiidukiga kohtadest, kuhu traktoriga ei pääse, neid kohti polegi nii vähe...proua, see on MURUtraktor, öeldi mulle eelmisel aastal Stokkeris, kuhu ma traka remonti viisin, ilmselt arvasid mehed, et ma olen sellega puid lõhkunud või kive purustanud, mõlemad osaliselt õiged ka, no ei näe alati, mis sinna terade vahele jääb ja kive pole meil teatavasti üldse mitte vähe. Igatahes sel aastal sai traka hoopis Lepatriinusõbra abiga uued terad.
Isegi väikese niidukiga meenutab meie kivide vahel muruniitmine pigem mingit rituaalset tantsu...kaks sammu edasi, kolm vasakule, tõsta niiduki paremat ja siis vasakut külge, siis kolm sammu tagasi...igatahes niitmist lõpetades oli mul iga juuksekarva otsas higitilk ja ma meelitasin päev läbi puid ladunud Lepatriinu merre ujuma. Meist paar kilomeetrit Paldiski poole on ilus liivarand, kuhu paistab ka päike, vesi oli soe nagu supp, sulistasime ja lebotasime, mõnus oli. Lepatriinu üritas küll tegeleda ilma loata kalapüügiga (kilu rinnahoidjas) ja loodusvarade omavolilise äraviimisega rannast (liiv sealsamas), õnneks polnud ühtegi keskkonnainspektorit põõsas passimas.

Avastasin täna, et pole juba üle nädala aja käinud kodunt rohkem väljas kui paar kilomeetrit, sellegipoolest on päevad liiga lühikesed ja hommik suubub sujuvalt õhtusse. Homme peab siiski vist end poodi sõidutama.

Teise puhkusenädala algus

Eelmine nädal läks ikka puhtalt looderdamisele ja ega eriti põe ka, vähemalt minu organismil oli seda vist küll hädasti vaja. Valitsev kuumus andis hea ettekäände mittemillegitegemiseks ja terrassil lõõtsutamiseks, hommikul sai kogu elamine, raamatud, arvuti jms. varjulisele terrassile tassitud, vahepeal vastavalt varju liikumisele teisele terrassile liigutud ja siis jälle tagasi ja siis otse õuest voodisse magama. Puhata oli ka mõnus.

Kuumust ennast ma veel taluksin, aga päikest võtta ei luba mul arstid ja vähegi varjulisemas kohas löövad selle aasta vereimejad kohe hambad sisse. Putukatõrje palja naha peal on aga ka mittesoovitav, vähemalt minu jaoks, kui ei taha jälle arste külastama hakata. Hästi ei taha. Niigi olen parmuhammustustest saadud sinikaid ja sääsemuhke täis.
Õhtuti sai siiski nipet-näpet tehtud, koos Lepatriinuga aiapaviljoni karkass kokku pandud, muru niidetud, teisele terrassile elekter veetud, möödaminnes mõni suurem malts välja tõmmatud.

Täna hommikul otsustasin, et ei maga kella kümneni. Tõusin kell pool üheksa ja kella kolmveerand üheteistkümneks oli viiest planeeritud tööst neli tehtud. Järgnesid igapäevased variatsioonid inglise hommikusöögi teemadel ja siis viies töö. Pusisin, mis ma pusisin, aga sain ainuisikuliselt katuse peale ja seinad külge. Niisiis, prouad, preilid ja härrad, töötuba Paverpoliga mäkerdamiseks ja muudeks huvitavateks tegevusteks on valmis, ainult mööbel veel sisse vedada, seda ma üksinda tegema ei hakanud:

No tegelikult see asi nii vildakas ei ole, kui pildid, meil on lihtsalt maa igal pool kaldus :).
Seni aga nuusutame roose:

 

  Ärge ainult kogemata rooside asemel fotoaparaati nuusutage, võib nii mõndagi juhtuda:

Puhkuse viies päev

Juba eile õhtul hakkasid ristselitised liiga tugevaks muutuma. Ristselitised on Lepatriinu diagnoos seisundile, mis tekib siis, kui meievanused inimesed liiga kaua ristseliti maas lesivad Sihuke vastik äravajumistunne.
Tõusin hommikul kell kaheksa. Koristasin ära kasvuhoone, kastsin natuke, istutasin mägisibulad aiavaasi, rohisin mõne suurema maltsa välja. Kella poole kümneks oli väljas 30 kraadi varjus ja minul higitilk iga juukse- ja muu karva otsas ning tuli dushi alla minna.

Kella poole kolme paiku tuli kauaigatsetud vihm, sadas tihedalt ja oma tund aega. Kastmismure vähemalt tänaseks murtud.
Peale vihma läks natuke jahedamaks, nii 28 kraadi peale. Üritasin aias veel midagi teha, peenraservi vähemalt. Varjus tegutsemine osutus väga valusaks, ma ei tea, mis sel aastal sääskedega on, vanasti peletas neid tuulgi, aga selleaastaseid vereimejaid ei võta miski, ei tuul, päike ega sääsetõrje. Tulevad mööda niisket rohtu parvena hiilides nagu vene partisanid ja löövad hambad säärde. Lisaks on meil parmud, lausa kahte sorti, ühed väiksemad ja teised tõelised pirakad. Peale käruga korra metsa all käimist nägin välja nagu sõjast saabunud indiaanlane, täis punaseid peopesasuuruseid hammustuslarakaid, verenired segunemas kindaga vehkimisest tekkinud pori- ja savitriipudega.
Midagi sai siiski tehtud, mitte just palju.
Palka sain ka. Meie suur kaktus sel aastal ilmselt ei õitse, sai ehitajate taldade all kannatada, õnneks peale mõningase põdemise pole tal häda midagi, kasvatab innukalt uusi kõrvu ja nali on selleski, et kasvama on läinud ka mõned kevadel tagantkätt roosipeenrasse lennutatud kõrvad...aga kaktuseõie leidsin hoopis kasvuhoonest - Muhedikule edasi saadetud Opuntia küljest kukkunud ja lahkel loal mulle jäetud kõrvake oli ka meile õie kinkinud.

Muid õitsejaid ka. Üks valgeõieline hosta, Gray Cole:

Ja muidugi roosid:

Ja üldiselt on loodus sel aastal enam kui imelik. Üks asi on maikuiselt näljased sääsed koos juulikuiselt õelate parmudega. Terve hommikupooliku kukkus meil kägu, 14.juulil! (ei saanud naabrimehe nali olla, esiteks mitmendat päeva ja meil pole sealpool sadade meetrite ulatuses naabreid).
 Praegu, kell pool üheksa õhtul on ainult 22,5 soojakraadi. Päris mõnus üle tüki aja.

Kuidas viiekümneaastast jasmiini ümber istutada

Selle ebajasmiini istutas mu vanavanaema maja nurgale. Majadel on aga teatavasti nii mõnigi kord kalduvus muutuda ja kasvada, nii jäi algselt nurgal asunud põõsas juba minu lapsepõlve ajaks pea et maja keskele, välisukse kõrvale. Ja muudkui kasvas. 1997.aastal, kui me uuesti siin käima saime hakata, oli ebajasmiinist saanud umbes viie meetri kõrgune hiiglane. Asukoht välisukse vahetus läheduses oli aga hullult ebamugav, ilmlõpmata jäid riided põõsa külge kinni ja vihmastel päevadel sai külg märjaks ka.
Nii võtsingi millalgi uue aastatuhande algul kätte ja pügasin jasmiini onu hädakisa ja õudusröögatuste saatel vähem kui meetrikõrguseks.

Ega ma isegi kujunenud olukorra üle eriti õnnelik ei olnud, sest parimad asjad ebajasmiini juures on ju õied, aga pügatud jasmiin ei õitse, ümber istutada aga oma sajakilost juurikat inimjõul küll poleks õnnestunud.
2007.aasta maikuus aga tekkis olukord, kus mul oli õue peal selline traktor

ja selline songermaa

ja siis see äraretsitud ebajasmiin ja siis mul plahvatas, et äkki saab neid asju ühitada. Traktor kaevas jasmiini välja, sõidutas kopa sees teisele poole maja ja potsatas auku, kust oli eelnevalt lepakännud välja sikutanud.
Lehte läks samal aastal, aga ei õitsenud. Järgmisel ja ülejärgmisel aastal õitses pool põõsast - kardan, et selle ümberistutamise käigus jäid juurte alla õhuaugud ja liigutada seda jurakat polnud võimalik.
Sel aastal õitseb esimest korda täies ilus ja kuidas lõhnab....ning minu poolest kasvatagu end nüüd uuesti viiemeetriseks, kui tahab, sest uues kohas on tal ruumi maa ja ilm. Praegu on ta veel tagasihoidlikult umbes kahemeetrine, nii kõrguses kui läbimõõdus.

Puhkus!!!

Algas pesupäevaga. Kaks nasinatäit pesu. Kaks koera  (käsipesu, kuivamine loomulikul teel), kasutasin juhust, et poiss käepärast, sest kollit ei saa trepist üles (vanni läheb ise ja käitub korralikult) ja kauka keeldub vanni minemast ja tuleb sinna tõsta, asi, millega ma kohe kindlasti omal jõul hakkama ei saa. Vannituba nägi peale seda loomulikult välja, nagu oleks seal keskmise suurusega orkaan ringi laaberdanud, vannis pillinud kauka on mu peale siiamaani solvunud ja ise ma lõõtsutasin ülejäänud osa päevast terrassil.
Osa roose veel ei õitse, aga üle poolte küll. Tundub, et talvine külmetamine on mõnele sordile lausa head teinud, Winchester Cathedral on kaunim kui eales varem ja Evelynil pole varem küll selliseid kopsikusuuruseid õisi olnud, minu vaksast läbimõõdu mõõtmiseks ei jätku.

Meie parfüümipood on ka lõpuks õied avanud, luban juba paar aastat, et hakkan seda invasiivselt laiutavat vana pargiroosi välja juurima, sest teda on liiga palju ja liiga tihedalt, aga teadagi, talvel külm ja lumi ning suvel palav ja sääsed...

Ja hostade istutamisel tasub ettevaatlik olla, ühel hetkel võivad nad otsustada heki moodustada:

Rosmakori roosipäevale jäi jälle minemata, sest ahvatlustele on targem mitte võimalusi anda, eriti siis, kui kõrgpeenra taga märja mulla vannis istub niigi üheksa uut istutamata roosi...ja enne ei saa istutada, kui tuleb peenar suuremaks kaevata...ja seda ei saa ometigi sellise palavaga teha...ja üleüldse on loll, kes ettekäänet ei leia, sest siin viietärnikuurordis on ainult cateringi ja koristamisega kehvasti, kõik muu on viimase peal ja siit ei tahagi kuhugi minna.

Probleem

Sellest turbaga multsimise ideest vaimustusse sattunuda suutsin päris mitu kuupmeetrit turbakatet peenardesse toimetada. Tulemus on ilus küll, aga eile ilmnes esimene tõsine probleem, Teatavasti tuli vihma, tõsise troopilise valinguna ja palju. Need peenrad,  mis veel katmata, on ilusasti ja mõnusasti läbi ligunenud. Kaetud peenardel aga on märg ainult sentimeetripaksune pealmine turbakiht, selle all tuhkkuiv turvas ja veel kuivem muld.
Kuidas ma neid peenraid nüüd siis kastma hakkan? Ööpäev töötavaid sprinklereid, mis turba kogu aeg niiske hoiaksid nagu kusagil aiandis, ma endale lubada ei saa, esiteks on meil põhjavett vähevõitu ja sellega ei saa laristada, teiseks pole päeval nagunii kedagi kodus, kes sprinkeritega õiendaks ja neid ümber tõstaks, mitme korraga töötava sprinkleri jaoks meil ei jätku ka survet.
Kas tõesti peab hakkama turbakihti nüüd maha kraapima, et taimed vett saaksid???

Suvi on lõpuks käes

kuigi sellest pärisõigest suveks meie aias loen siiski aega, kui roosid õitsema hakkavad. Praegu, selle külma kevade tagajärjel õitsevad alles üksikud.
Aiatöödest selle palavusega polnud juttugi, eilelõunane muruniitmine välja arvatud. Aga traktoristiamet eriti konti ei murra. Rohkem sai naudiskletud ja lobisetud, külalistega suheldud ja ise külas käidud. Õhtul lebasklesin külaskäimise pika lehviva suvekleidiga terrassil ja lugesin raamatut. Mõnus oli.
Kõik nii laisad kui mina ei olnud. Lepatriinu(d) puhastasid ära basseini ja sinnagi sai puhas vesi sisse. Ning täna sai ka lõkkeasemest kärutäite kaupa vana tuhka metsa alla auku veetud. Lepatriinupoju aga möllab juba mitmendat päeva trimmeriga heinamaal, oleme ikka vähemalt paari aasta tagant üritanud saada kellegi sellest üle käima, muidu upume võssa päris ära.
Naabrinaise juures aiapeol tulid just vanad fotod jutuks, kus näha, et terve küla oli lage ja meri paistis mitmesaja meetri kauguselt. Karjamaid ja heinamaid hooldati kuni kolhooside tulekuni. Siis tuli võsa ja nüüd on lepad, toomingad ja saared katnud ühtlaselt kunagised lagedad alad.
Aga ka nüüd on ilus, ja nagu Lepatriinu tabavalt ütles, hakkab aed ohkamise staadiumist õhkamise staadiumi jõudma.

Väike inventuur

Pikal jaaninädalavahetusel sai lõpuks ikka enam-vähem kõik peenrad üle käidud ja välja kaevatud roosid, mis ühtegi elumärki ei ilmutanud. Kadunukeste hulka jäidki vanadest olijatest Lilli Marleen, Glamis Castle, Lichtkönigin Lucia ja Europeana - suhteliselt üllatavad kaotused, sest kõik neli olid meie aias üle elanud karmimaidki külmasid kui sel aastal. Eelmise aasta uustulnukatest jäid kustunuks Veilchenblau ja Pimprenelle. Kokku siis kuus sorti kaheksakümne kahest. Ikka suhteliselt väike kadu, arvestades seda, et kõik roosid olid katmata ja ainult kõrgelt mullatud.
See-eest on kümme sorti juba sel aastal salapäraselt juurde imbunud, nii et tänase seisuga on neid kaheksakümmend kuus. Sorti. Ühikutest ei oska ma midagi arvata, kes neid omajuurseid siin lugenud on.
Õitsema hakkasid täna Ritausma, Pervskyi Sneg ja Hansa. Viimasel on sel aastal õied nagu supikausid, kas niiskus loeb?