Teisipäevane

 Magasin muidugi jälle kella poole kümneni ja siis ehmatasin end üles, sest tuli meelde, et olin tänaseks karja erinevaid mehi kohale kamandanud. Ega palju ei puudunudki, et oleks fekaaliauto juhi öösärgis vastu võtnud. Meie valvekoerad muidugi ei kuulnud nii pisikest asja nagu kaheteisttonnine veoauto ja põõnasid, käpad taeva poole. Mina kah teisele poole maja ei kuulnud ja reageerisin alles telefonihelinale.
Settekaev tühjendatud, arve tasutud, sillutis voolikust puhtaks pestud. Tulid korstnapühkijad. Saime sugeda. Et meil on ikka ja endiselt katuselt käiguteed puudu. Nende käiguteedega on see lugu, et kuna neid läheb vaja kord aastas, siis esiteks lähevad nad permanentselt meelest ära ja teiseks on selle mitme tuhande kuluva krooniga alati midagi vajalikumat teha ja kolmandaks on see 1936.aastal ehitatud plekk-katus juba viimased seitsekümmend neli aastat ilma käiguteedeta hakkama saanud...
Kiita saime ka, õieti kütmise eest. Et kohe näha, et köetakse kuivade puudega ja mingit plastikut või muud jälkust ahju ei aeta, kahe pika korstna ja suure ahju lõõride kohta tuli ainult pool ämbrit tahma.
Siis veel natuke muruniitmist, väikese bensiininiidukiga kohtadest, kuhu traktoriga ei pääse, neid kohti polegi nii vähe...proua, see on MURUtraktor, öeldi mulle eelmisel aastal Stokkeris, kuhu ma traka remonti viisin, ilmselt arvasid mehed, et ma olen sellega puid lõhkunud või kive purustanud, mõlemad osaliselt õiged ka, no ei näe alati, mis sinna terade vahele jääb ja kive pole meil teatavasti üldse mitte vähe. Igatahes sel aastal sai traka hoopis Lepatriinusõbra abiga uued terad.
Isegi väikese niidukiga meenutab meie kivide vahel muruniitmine pigem mingit rituaalset tantsu...kaks sammu edasi, kolm vasakule, tõsta niiduki paremat ja siis vasakut külge, siis kolm sammu tagasi...igatahes niitmist lõpetades oli mul iga juuksekarva otsas higitilk ja ma meelitasin päev läbi puid ladunud Lepatriinu merre ujuma. Meist paar kilomeetrit Paldiski poole on ilus liivarand, kuhu paistab ka päike, vesi oli soe nagu supp, sulistasime ja lebotasime, mõnus oli. Lepatriinu üritas küll tegeleda ilma loata kalapüügiga (kilu rinnahoidjas) ja loodusvarade omavolilise äraviimisega rannast (liiv sealsamas), õnneks polnud ühtegi keskkonnainspektorit põõsas passimas.

Avastasin täna, et pole juba üle nädala aja käinud kodunt rohkem väljas kui paar kilomeetrit, sellegipoolest on päevad liiga lühikesed ja hommik suubub sujuvalt õhtusse. Homme peab siiski vist end poodi sõidutama.