Põud, jälle põud

Pärast kümmet aastat aiapidamist hakkad lõpuks midagi mõikama ka. Kasvõi seda, et enamike udupeente püsikutega pole mõtet jamada kohas, kus talvel on liiga niiske ja suvel põud alaliseks külaliseks. See-eest tunnevad end siin hästi tegelased, kellele meeldib oma juuri kivide vahele jahedasse ajada ja seal püsib talvine niiskus kaua. Ühesõnaga peamiselt puud ja põõsad ning nendele tulebki ümber orienteeruda. Püsikutest meeldib meil ainult lupiinidele, pojengidele (kui on kallaku peal) ja veel ehk paarikümnele liigile, aga ei enamat.
Viimane nädal on ka siin olnud tõsiselt soe, sai paar päeva isegi lühikeste pükstega olla. Kui välja arvata platsikastmise veearve, on selline suvine soojus lausa mõnus. Meil pole kunagi nii pööraselt palav kui sisemaal.
Siesta ajal, kui kõrbepäikeses midagi teha ei saanud, vaatasin numbreid, minu suureks üllatuseks oli mai käive pea sama, mis eelmisel aastal, kuigi Luige jäi käimata. Seega tellimused on muutunud suuremaks ja neid on vist ka rohkem, põhjalikumaks analüüsiks pole hetkel aega. Kasum näib ka kenake, aga kuna talvekahjud on veel maha kandmata (ja neid paistab pojengide seas ikka olevat), siis pilt kahtlemata nii roosiliseks ei jää.

Roosid puhkevad sel aastal varem, kui pojengid, pojengidest õitseb ainult anomaalne, aga Ritausma avab juba õisi.

Puhkenud on esimesed puispojengid, roosa rockii ja p.suffruticosa Vesuvian, viimane küll veel potis, sest nii suurte taimede istutamiseks on maa liiga kuiv.

Auto on Tartusse sõitmiseks pakitud, erilist majanduslikku mõtet sellistel üritustel muidugi pole, aga kallistada peaks kõvasti saama ja see on hoopis olulisem :). Ja Tartu Botaanikaaias on lihtsalt tore.
Mihklist aga on saanud tore ja suur poiss, kes jääb koos emme Malatiga kodu valvama

Seest kõvasti suurem kui väljast

Päris kahju, et visiit sellesse aeda nii napiks jäi, sest mu ajakava on hetkel tõesti üsna pingeline ja selles pealtnäha väikeses aias oleks vaadata olnud palju. Aga mõned pildid ikka jõudsin napsata ja aitäh, Tiia, vastu võtmast! Isegi õhku oli selles aias oluliselt rohkem kui kõrvalasuvas tiheda liiklusega tänavas. Ma kipun Tallinnas viimasel ajal pidevalt lämbuma, maaeluga ära hellitatud, mis muud.

 Aia tegelik peremees õnnestus ka pildile tabada. Tühja sest perenaisest, tema on konservikarpide avamiseks, eks.

Natuke puudest, vanadest ja uutest

Ma olen sellest ilmselt korduvalt kirjutanud, aga kuna blogilugejate arv on kõvasti suurenenud, siis kirjutan veelkord. Kui me siin 1997.aastal majapidamist võsast välja kaevama asusime, ulatus padrik kolmest küljest majani. Lepad, toomingad, saared, kreegi- ja ploomivõsud. Iga võsa käest päästetud lapp oli hindamatu väärtusega ja kui seal juba peale kändude väljajuurimist muruniiduki käivitada sai, oli suisa pidu. Tundub uskumatuna, et praegu on võimalik niita pea pooleteisel hektaril ja vaja on traktorit.
Aga enne, kui sõbrad saed käima tõmbasid, vaatasin ma padriku ikka ükshaaval üle. Saared mulle eriti ei meeldi, hilja lähevad lehte ja vara paljaks, aga see puu jäi alles oma eriti ägeda tüve tõttu. Pealegi peab üks ilmajaam ikka õue peal olema, saat ikka enne lehte ei lähe, kui õõkülmad lõplikult läbi. Sama sügisel, kui saar lehed langetab, läheb külmaks.

Leidsin tollal küll ühe haleda kuuserääbaka, tõeline hernekepp, kolm oksa küljes ja lisaks suutis keegi tal veel ladva küljest lõigata. Mitu aastat põdes ja kudes, aga nüüd on kasvanud uhkeks suureks puuks.

See kuusk tiigi kaldal on aga hoopis eriline, tuli tiigiäärse võsalõikuse käigus välja ja meenutab Breweri kuuske. Teadaolevatel andmetel viimase saja aasta jooksul keegi teadlikult peale minu kuuski istutanud ei ole, seega pole teada, kust see mutant pärit on

Suurtest pärnadest ma kirjutama ei hakka, nendest saaks kirjutada mitmeköitelise teose :) . Aga kummaline lugu on sel paradiisiõunapuul. Kevadel enne Marguse surma kuivas ta täielikult ära ja kuskil paar nädalat enne jaanipäeva võtsin ma elektrikettsae ja lõikasin kõik oksad maha. Et kändu nagunii ilma traktorita kätte ei saa, las jääb siis keset õue postiks, mille külge näiteks amplit riputada. Või üleliigset jopet.

Järgmisel kevadel aga hakkas surnukspeetu äkki uuesti võsusid ajama. Kuna ma paradiisiõunu eriti ei armasta mitte mingil kujul, lõin kohe käärid sisse, et taeva pärast uuesti suureks ei kasvaks. Nüüd on meil minipalmi sarnane paradiisiõunapuu.
Tagaplaanil on vasakul tamm, mille ühel esimesel uue ajastu suvel metsast vitsakesena tõime ja mis on ka nüüd ikka päris suureks kasvanud. Ning paremal tagaplaanil poolmetsik isekasvanud õunapuu, mille suveõunad on suvine koogimaterjal.
Hobukastanid on teatavasti aeglased kasvajad ja ka selle puu leidsin vitsakesena võsast, kuna mulle nad hullult meeldivad, palusin ka selle alles jätta. Ja alles nüüd, pea kakskümmend aastat hiljem on korralikult õieküünlaid, varem on olnud mõnel aastal üks või kaks.

Sirelihekk meie talus on olnud juba 1940.aasta piltidel

Puid on palju, aga kui vanade juurest hüppega eelmise aasta istutuse juurde tulla, siis põnevaim uustulnuk jaapani krüptomeeriate, sooküpresside ja muude imeloomade kõrval on minu jaoks Ahti Tiirmaa poogitud perepihlakas, mis sel aastal hakkab iseloomu näitama, isegi kolme haru lehed on täiesti erinevad. Ülemine haru Dodong, parem Apricot Queen ja vasakul, kui ma õieti välja lugesin, Australia. Sildid pean ära võtma, sest hakkavad puud pooma juba.

Praegu ongi imeline tuhande rohelise varjundi aeg. Okkalised hakkavad pidutsema ja kõik lehtpuud on erinevat värvi, mõned, nagu mooruspuud, alles pungas. Võluvaim aeg aastas minu jaoks, sest rohelist, mu lemmikvärvi, ja valgust on palju. Mõnus. Muru sai maja ümbert niidetud, peenraservad rohitud, nüüd on endal hea koju tulla, miski ei häiri esmapilku, see, et tagapool on naat põlvini, ei paista kohe silma. Lätlased käisid, tõid pojenge juurde ja viisid puukastid ära. Hea päev oli.

Mõnel siin on puhkamisest ikka väga omapärane arusaam

Kohe peale laata ei saa kahjuks puhata. Päevade kaupa päikeses kärsanud taimed vajavad poputamist, kohtadele asetamist, lugemist ja inventeerimist. Tean, et paljud suured puukoolid teevad inventuuri ainult kord aastas sügisel, aga mina niimoodi ei suuda elada, et täpselt ei tea, mis seisus mu majapidamine parasjagu on. Lisaks käisid mõned kliendid, telefon helises vahetpidamata jnejne.
Kolmapäeva hommikul otsustasin end lõpuks kapitaalselt välja magada, und jagus õhtul kella kümnest hommikul poole kümneni. Koertel oli sellisest looderdamisest oma arvamus olnud, kui nad tavaliselt enam toas eriti pätti ei tee, siis seekord oli puruks näritud mu poekott, päikeseprillid, pannilabidas, kaks vana raamatut ja kogu see kupatus üle kallatud coca-colaga, mille pudelit oli ka hambaga augustatud. Enne esimest kohvi aga ma lihtsalt ignoreerisin seda laga ja lasin kaabakad õue ennast välja elama.
Kohvirüüpamise kõrvale tahvelarvutist meile lehitsedes leidsin ühe sellise, mis mu momentaalselt virgeks lõi ja pani suure arvuti taha hüppama. Mu kohalikule omaalgatuse programmile kirjutatud projekti oli otsustatud rahastada ja me saame endale ilmatult ägeda võsapurustaja Viking GB460!!!

Pilt hetkel laenatud interneedusest, aga rõõmustas kogu külarahvas, sest võsastumine on siinkandis ikka üleüldine probleem ja eks sai ka projekt sellepärast kirjutatud, et ühele perele nii võimast ja kallist riistapuud soetada pole lihtsalt mõttekas. Niigi on mul siin mingi tööriistalaenutus välja kujunenud, külakorda käivad nii sõiduauto järelkäru kui veel üht koma teist.
See rõõm lõi adrenaliini nii lakke, et edasisest looderdamisest ei tulnud enam midagi välja. Õhtuks olin välja saatnud kümmekond pakki, kastnud, panka sularaha ära viinud, poes käinud, hambaarsti külastanud ja kõige lõpuks veel paar tundi tööasjus ühte mittetulundusühingut nõustanud. Aias ei saa nagunii midagi teha, ei rohida ega istutada, sest savine maa on kivikõvaks paakunud ja umbrohtu sakutades jäävad ainult pealsed pihku ja sellisesse rohimisse ma suuremat ei usu. Nii et las see naat kasvab edasi, kuigi mõnes kohas ulatub juba üle põlve. Mina olen oma päevaga sellegipoolest rahul, kuigi puhkamisaega peaks sellesse nädalasse kindlasti veel planeerima.

Türil käidud

Nelja päevaga üle neljakümne tuhande sammu, korralik päevitus, hunnikukaupa positiivseid elamusi, sõprade kallistusi, naeru ja lusti, ränka füüsilist tööd, viisakas kassa (pisut parem kui eelmisel aastal), lõpuks ka roppu väsimust ja tülpimust (laatade kõige hullem hetk on kokkupakkimine, kui tõesti tekib tunne, et enam ei jaksa ja paneks või tule otsa...). Kõigest hoolimata on Türi ikkagi aasta parim taimeüritus ja kuhugi mujale ma eriti minna ei kavatsegi, väikelaatade müügi pärast seda ränka füüsilist tööd teha pole mingit mõtet. Pealegi on tunne, et jaanipäevast saab sel aastal üldse jalad lauale panna, sest midagi pole enam müüa ja kuskilt midagi juurde võtta ka ei ole. Lätlased saatsid eile oma jäägilehe ja ma pidin seda avades toolilt maha kukkuma, kõik, mis mind huvitaks, on otsas ja päevaliiliaid ja flokse ma ei kavatse müüma hakata.
Televisioonil, eriti riigitelevisioonil on ikka uskumatu jõud. Eva Luigas kahmas reede hommikul meie müügiplatsilt ühe pojengi ja punaste lehtedega suurelehise hortensia Black Diamond ja lendas nendega Terevisiooni otse-eetrisse, tulemus oli see, et kogu laadarahvas otsis taga imelist sinist pojengi ja Black Diamondit jäi ka ainult paar tükki alles. Kui nüüd aus olla, siis see Seeing Blue ikka päris sinine ei ole, pigem helelilla...

aga ilmselt saab ta sel nädalal otsa ja juurde tulemas pole kusagilt. Veebipoes peab korraliku puhastuse tegema, paljud asjad, mida ma Lätist juurde saada lootsin, on selleks aastaks lootusetult läbi müüdud.
Enda näppude külge ei kleepunud seekord suurt midagi. Diphyllea cymosa ja kevadadoonis Gobalt, esimene peaks olema küll kirjade järgi 7.tsooni taim, aga kui teda Lätis paljundada saab, peaks ka meil ehk hakkama saama, selliseid suuri mütakaid on mul tiigi ääres vaja. Rohelise Päikese maalt kollane floks Babje Leto ja hibiskus China Chiffon ning kuskilt sebis sõbrants mulle välja kaks täidisõielist roosat sinilille. Istutada ei saa nagunii midagi, sest meil on järjekordne põud ja maa praguneb.
Paljasjuursetest saime ka enam-vähem lahti, need, mis veel kätte jäid, mahuvad peenardesse. Aga enne oleks hädasti vihma vaja.
Esialgselt oli plaanis pühapäeval päeva lõpus veel üks okaspuuhamsterdus teha, aga selleks ajaks olid jalad liiga väsinud ja enesetunne lagipähe paistvast päikesest üsna kehv, jäi ära. Pigem peaks plaani võtma sügise poole Strencis ära käia, saaks natuke liikuda ja ise ka midagi muud nautida, kui koduõue. Voolikumajandust korrastama pean ilmselt mõne torumehe kutsuma, praegu kõik ühendused tilguvad ja niimoodi automaatkastmist tööle panna ei saa. Ilma automaatikata aga olen nagu müügiplatsi küljes ketis, mitmeks päevaks ära minna ei saa. Ka Türi sai teoks tänu Lepatriinudele, kes kodu hoidsid ja siin imesid korraldasid, muru niidetud ja masinad töökorras. Sõbranna Margit võttis oma peale pühapäevase soome grupi, aga need olid ennast nii taimi täis ostnud, et kaubaks läks ainult kaks taime. Vähemalt maksid nad aiakülastuse eest.
Täna peaks siis inventuuri tegema, paberimajanduse korrastama, asjad oma õigetele kohtadele panema, seega laat pole veel lõppenud. Kõigepealt aga natuke veel loivan ja joon kolmanda tassi kohvi, nautides teadmist, et hetkel pole millegagi kiire, hommik on imekaunis ja puhkamine peale sellist maratoni suisa kohustuslik. Loivasin pisut aias ringi ja plõksisin mõned pildid

A komu eto obõtšnoje nado

Hommikupoolikul käis üks venelannast klient. Oli omal ajal üks meie esimesi, aga vahepeal täielikult kadunud. Täna ütles, et M surmast kuuldes arvas, et ega ma üksi ei jätka. Aga see eesti jonn ju...
Broneeris ta juba kopsaka summa eest, kohapeal ostis teist samapalju juurde. Rääkisime pisut ka taimejuttu. Selline ülevoolavalt rõõmus ja positiivne daam. Kellele ei meeldiks, kui talle öeldakse, et tema tegevust lausa jumaldatakse :) . Teine temperament.
Jalutasime natuke, rääkisime juttu, ütlesin, et olen jah end sinna kõige ebaharilikemata ja kõige kallimate taimede sektorisse positsioneerinud...a komu eto obõtšnoje nado, küsis ta oma suuri silmi tehes, tänas veelkord, kallistas ja kadus oma uhke džiibiga. Terveks roppraskeks füüsiliseks päevaks tegi hea tuju.
DSV hortensiatega tuli lubatud kella viie asemel kell pool kaheksa, aga nad on vähemalt kohal. Pilt on kehv, CATi kaamera läheb aina hullemaks ja ühegi arvutiga ka see telefon enam ei suhtle, aga uus artikkel siis Black Diamonds Black Angel suurelehine hortensia Red.

Kolm aastat tagasi ostsin sama taime Hansaplandist päris röögatu hinnaga testimiseks, kasvab ja õitseb. Lehed ja õied lähevad suve jooksul järjest tumedamaks. Saabusid ka vanad head tuttavad täidisõielised Together ja Romance. Pojengiriiul sai pakitud. Nädalavahetusel saabuvaks Türiks peaaegu valmis.

See imeline kevad

Nii kiire on kogu aeg, et pole aega teiste blogisidki lugeda, veel vähem kirjutada. Aga ajaloo annaalide huvides peaks ikka midagi salvestama.
Eelmine nädalavahetus oli teeme ära, toome ära ja viime ära. Tehtud sai külatalgud ja R niitis esimest korda muru. Peale seda traktor solvus ja läks katki. Õnneks lubati algavalt nädalal vajalik jubin kohale toimetada ja ehk saab korda. Sest sel nädalavahetusel omakorda solvus väike muruniiduk, töötab, aga ei vea. Miks pagana pärast need massinad kevadel rikki peavad minema, nad võiksid seda sügisel teha, oleks terve talv aega neid vajalikke jubinaid oodata, mida kuskilt tellima peab.
Mina olen kogu vaba aja (mida on väga vähe, sest tööaeg on tihe ja veebipoe tellimusi on ikka veel täitmata korralik patakas) üritanud rohida, ka sõbrannad on aidanud. aga aed näeb endiselt üsna metsik välja. Aga noh, meil ongi metsaaed.
Vahepeal käisid ka Aalujad külas, see oli tõeliselt armas. Lõunaosariiklased said aru, mida tähendab palju naati ja toomingad pidid ka lõunamaal põõsad olema, meil on miskipärast kümnemeetrised puud. Või kõrgemad, toominga all olev kuninga jalgsikäimise maja on kaks meetrit kõrge.

Krundilt on toomingaid kõvasti maha võetud, aga piiri taga on neid piisavalt, et kogu õu lõhnaks nagu parfüümipood.

Esiplaanil siis eelmisel aastal põrgulikult valutava põlvega maha pandud sibullilleplahvatus, Timo Paninilt ostetud kakssada Golden Apeldoorni ja sada Blushing Apeldoorni, ausalt öeldes lootsin ma suuremat värvivahet, aga pole ka nii häda midagi.

 Nartsisside murusse istutamine nii hea mõte polnud, nad kipuvad seal naatide-nõgeste vahel lämbuma. Tulpide istutamine rooside vahele aga oli hea mõte, botaanilisi ja darvineid, mida üles võtma ei pea, pean sügisel hulgi juurde hankima.

 Väike mandlipuu on salaja õitsema hakanud

 Nimetud tulbid

 Nende sordinimi on kuskil olemas, aga otsimiseks liiga väsinud

 Siia peenrasse on veel sibullilli vaja ja palju

 Kohevarsti on kuuskede eputamisaeg käes

 Punane leeder Plumosa Aurea on nagu kuldne plahvatus, ees enelad sordinimedeta aegadest.

 Meil on ka epimeediumie, Muhedikult kunagi saadu ilus meetrise diameetriga mätas õitseb

 Need ülased on tegelikkuses täiesti helelillad. Kust tulnud, ei tea keegi.

 Kobar-varjuliilia on täiesti fantastiline taim, lopsakas ka suurte puude aluses kuivas ja paljuneb ka hästi.

 Kolmiklilled on laisad paljunejad

 Lepatriinud said valmis uhke aiasildi, kuhu vajalikku infot üles panna

 Üks kolekoht, mida koerad üles kaevama kippusid ja kasejuurte tõttu seal nagunii midagi kasvada ei tahtnud, sai Lepatriinude abiga hoopis kivikatte, natuke tuleb veel vahesid täita.

 Õitsevad murel ja kirss

 Kamtšatka kevadvõhk uhab uusi õisi teha

Reede õhtul saabus lõpuks kauaoodatud vihm, maa oli juba pragunenud ja kuivas. Reede öösel anti natukene, laupäeva päeval ka veel tunnikese. Aga laupäeva õhtul, kui hädavajalikum juba tehtud ja saun küdemas, hakkas ikka kallama nagu oavarrest ja kallas vist ikka hommikuni. Hommikul terrassile astudes oli õhk selline, et seda tahaks purki panna ja talveks säilitada :)

Õhtul lendasid Lepatriinud linna ja sõbranna oma koju ja siis tegin seda, mis aias kõige nauditavad, istutasin ja imetlesin. Istutasin deutsiaid, kämmalvahtraid ja enelaid ning ronihortensia Moonlight. Imetlemiseks olid jalad pisut väsinud ja pildistada enam ei tahtnud, meil võtab mets kogu õhtuvalguse, aga imeilus aeg on sellegipoolest.