See imeline kevad

Nii kiire on kogu aeg, et pole aega teiste blogisidki lugeda, veel vähem kirjutada. Aga ajaloo annaalide huvides peaks ikka midagi salvestama.
Eelmine nädalavahetus oli teeme ära, toome ära ja viime ära. Tehtud sai külatalgud ja R niitis esimest korda muru. Peale seda traktor solvus ja läks katki. Õnneks lubati algavalt nädalal vajalik jubin kohale toimetada ja ehk saab korda. Sest sel nädalavahetusel omakorda solvus väike muruniiduk, töötab, aga ei vea. Miks pagana pärast need massinad kevadel rikki peavad minema, nad võiksid seda sügisel teha, oleks terve talv aega neid vajalikke jubinaid oodata, mida kuskilt tellima peab.
Mina olen kogu vaba aja (mida on väga vähe, sest tööaeg on tihe ja veebipoe tellimusi on ikka veel täitmata korralik patakas) üritanud rohida, ka sõbrannad on aidanud. aga aed näeb endiselt üsna metsik välja. Aga noh, meil ongi metsaaed.
Vahepeal käisid ka Aalujad külas, see oli tõeliselt armas. Lõunaosariiklased said aru, mida tähendab palju naati ja toomingad pidid ka lõunamaal põõsad olema, meil on miskipärast kümnemeetrised puud. Või kõrgemad, toominga all olev kuninga jalgsikäimise maja on kaks meetrit kõrge.

Krundilt on toomingaid kõvasti maha võetud, aga piiri taga on neid piisavalt, et kogu õu lõhnaks nagu parfüümipood.

Esiplaanil siis eelmisel aastal põrgulikult valutava põlvega maha pandud sibullilleplahvatus, Timo Paninilt ostetud kakssada Golden Apeldoorni ja sada Blushing Apeldoorni, ausalt öeldes lootsin ma suuremat värvivahet, aga pole ka nii häda midagi.

 Nartsisside murusse istutamine nii hea mõte polnud, nad kipuvad seal naatide-nõgeste vahel lämbuma. Tulpide istutamine rooside vahele aga oli hea mõte, botaanilisi ja darvineid, mida üles võtma ei pea, pean sügisel hulgi juurde hankima.

 Väike mandlipuu on salaja õitsema hakanud

 Nimetud tulbid

 Nende sordinimi on kuskil olemas, aga otsimiseks liiga väsinud

 Siia peenrasse on veel sibullilli vaja ja palju

 Kohevarsti on kuuskede eputamisaeg käes

 Punane leeder Plumosa Aurea on nagu kuldne plahvatus, ees enelad sordinimedeta aegadest.

 Meil on ka epimeediumie, Muhedikult kunagi saadu ilus meetrise diameetriga mätas õitseb

 Need ülased on tegelikkuses täiesti helelillad. Kust tulnud, ei tea keegi.

 Kobar-varjuliilia on täiesti fantastiline taim, lopsakas ka suurte puude aluses kuivas ja paljuneb ka hästi.

 Kolmiklilled on laisad paljunejad

 Lepatriinud said valmis uhke aiasildi, kuhu vajalikku infot üles panna

 Üks kolekoht, mida koerad üles kaevama kippusid ja kasejuurte tõttu seal nagunii midagi kasvada ei tahtnud, sai Lepatriinude abiga hoopis kivikatte, natuke tuleb veel vahesid täita.

 Õitsevad murel ja kirss

 Kamtšatka kevadvõhk uhab uusi õisi teha

Reede õhtul saabus lõpuks kauaoodatud vihm, maa oli juba pragunenud ja kuivas. Reede öösel anti natukene, laupäeva päeval ka veel tunnikese. Aga laupäeva õhtul, kui hädavajalikum juba tehtud ja saun küdemas, hakkas ikka kallama nagu oavarrest ja kallas vist ikka hommikuni. Hommikul terrassile astudes oli õhk selline, et seda tahaks purki panna ja talveks säilitada :)

Õhtul lendasid Lepatriinud linna ja sõbranna oma koju ja siis tegin seda, mis aias kõige nauditavad, istutasin ja imetlesin. Istutasin deutsiaid, kämmalvahtraid ja enelaid ning ronihortensia Moonlight. Imetlemiseks olid jalad pisut väsinud ja pildistada enam ei tahtnud, meil võtab mets kogu õhtuvalguse, aga imeilus aeg on sellegipoolest.