Türil käidud

Nelja päevaga üle neljakümne tuhande sammu, korralik päevitus, hunnikukaupa positiivseid elamusi, sõprade kallistusi, naeru ja lusti, ränka füüsilist tööd, viisakas kassa (pisut parem kui eelmisel aastal), lõpuks ka roppu väsimust ja tülpimust (laatade kõige hullem hetk on kokkupakkimine, kui tõesti tekib tunne, et enam ei jaksa ja paneks või tule otsa...). Kõigest hoolimata on Türi ikkagi aasta parim taimeüritus ja kuhugi mujale ma eriti minna ei kavatsegi, väikelaatade müügi pärast seda ränka füüsilist tööd teha pole mingit mõtet. Pealegi on tunne, et jaanipäevast saab sel aastal üldse jalad lauale panna, sest midagi pole enam müüa ja kuskilt midagi juurde võtta ka ei ole. Lätlased saatsid eile oma jäägilehe ja ma pidin seda avades toolilt maha kukkuma, kõik, mis mind huvitaks, on otsas ja päevaliiliaid ja flokse ma ei kavatse müüma hakata.
Televisioonil, eriti riigitelevisioonil on ikka uskumatu jõud. Eva Luigas kahmas reede hommikul meie müügiplatsilt ühe pojengi ja punaste lehtedega suurelehise hortensia Black Diamond ja lendas nendega Terevisiooni otse-eetrisse, tulemus oli see, et kogu laadarahvas otsis taga imelist sinist pojengi ja Black Diamondit jäi ka ainult paar tükki alles. Kui nüüd aus olla, siis see Seeing Blue ikka päris sinine ei ole, pigem helelilla...

aga ilmselt saab ta sel nädalal otsa ja juurde tulemas pole kusagilt. Veebipoes peab korraliku puhastuse tegema, paljud asjad, mida ma Lätist juurde saada lootsin, on selleks aastaks lootusetult läbi müüdud.
Enda näppude külge ei kleepunud seekord suurt midagi. Diphyllea cymosa ja kevadadoonis Gobalt, esimene peaks olema küll kirjade järgi 7.tsooni taim, aga kui teda Lätis paljundada saab, peaks ka meil ehk hakkama saama, selliseid suuri mütakaid on mul tiigi ääres vaja. Rohelise Päikese maalt kollane floks Babje Leto ja hibiskus China Chiffon ning kuskilt sebis sõbrants mulle välja kaks täidisõielist roosat sinilille. Istutada ei saa nagunii midagi, sest meil on järjekordne põud ja maa praguneb.
Paljasjuursetest saime ka enam-vähem lahti, need, mis veel kätte jäid, mahuvad peenardesse. Aga enne oleks hädasti vihma vaja.
Esialgselt oli plaanis pühapäeval päeva lõpus veel üks okaspuuhamsterdus teha, aga selleks ajaks olid jalad liiga väsinud ja enesetunne lagipähe paistvast päikesest üsna kehv, jäi ära. Pigem peaks plaani võtma sügise poole Strencis ära käia, saaks natuke liikuda ja ise ka midagi muud nautida, kui koduõue. Voolikumajandust korrastama pean ilmselt mõne torumehe kutsuma, praegu kõik ühendused tilguvad ja niimoodi automaatkastmist tööle panna ei saa. Ilma automaatikata aga olen nagu müügiplatsi küljes ketis, mitmeks päevaks ära minna ei saa. Ka Türi sai teoks tänu Lepatriinudele, kes kodu hoidsid ja siin imesid korraldasid, muru niidetud ja masinad töökorras. Sõbranna Margit võttis oma peale pühapäevase soome grupi, aga need olid ennast nii taimi täis ostnud, et kaubaks läks ainult kaks taime. Vähemalt maksid nad aiakülastuse eest.
Täna peaks siis inventuuri tegema, paberimajanduse korrastama, asjad oma õigetele kohtadele panema, seega laat pole veel lõppenud. Kõigepealt aga natuke veel loivan ja joon kolmanda tassi kohvi, nautides teadmist, et hetkel pole millegagi kiire, hommik on imekaunis ja puhkamine peale sellist maratoni suisa kohustuslik. Loivasin pisut aias ringi ja plõksisin mõned pildid