26. mai 2016

Mõnel siin on puhkamisest ikka väga omapärane arusaam

Kohe peale laata ei saa kahjuks puhata. Päevade kaupa päikeses kärsanud taimed vajavad poputamist, kohtadele asetamist, lugemist ja inventeerimist. Tean, et paljud suured puukoolid teevad inventuuri ainult kord aastas sügisel, aga mina niimoodi ei suuda elada, et täpselt ei tea, mis seisus mu majapidamine parasjagu on. Lisaks käisid mõned kliendid, telefon helises vahetpidamata jnejne.
Kolmapäeva hommikul otsustasin end lõpuks kapitaalselt välja magada, und jagus õhtul kella kümnest hommikul poole kümneni. Koertel oli sellisest looderdamisest oma arvamus olnud, kui nad tavaliselt enam toas eriti pätti ei tee, siis seekord oli puruks näritud mu poekott, päikeseprillid, pannilabidas, kaks vana raamatut ja kogu see kupatus üle kallatud coca-colaga, mille pudelit oli ka hambaga augustatud. Enne esimest kohvi aga ma lihtsalt ignoreerisin seda laga ja lasin kaabakad õue ennast välja elama.
Kohvirüüpamise kõrvale tahvelarvutist meile lehitsedes leidsin ühe sellise, mis mu momentaalselt virgeks lõi ja pani suure arvuti taha hüppama. Mu kohalikule omaalgatuse programmile kirjutatud projekti oli otsustatud rahastada ja me saame endale ilmatult ägeda võsapurustaja Viking GB460!!!
Pilt hetkel laenatud interneedusest, aga rõõmustas kogu külarahvas, sest võsastumine on siinkandis ikka üleüldine probleem ja eks sai ka projekt sellepärast kirjutatud, et ühele perele nii võimast ja kallist riistapuud soetada pole lihtsalt mõttekas. Niigi on mul siin mingi tööriistalaenutus välja kujunenud, külakorda käivad nii sõiduauto järelkäru kui veel üht koma teist.
See rõõm lõi adrenaliini nii lakke, et edasisest looderdamisest ei tulnud enam midagi välja. Õhtuks olin välja saatnud kümmekond pakki, kastnud, panka sularaha ära viinud, poes käinud, hambaarsti külastanud ja kõige lõpuks veel paar tundi tööasjus ühte mittetulundusühingut nõustanud. Aias ei saa nagunii midagi teha, ei rohida ega istutada, sest savine maa on kivikõvaks paakunud ja umbrohtu sakutades jäävad ainult pealsed pihku ja sellisesse rohimisse ma suuremat ei usu. Nii et las see naat kasvab edasi, kuigi mõnes kohas ulatub juba üle põlve. Mina olen oma päevaga sellegipoolest rahul, kuigi puhkamisaega peaks sellesse nädalasse kindlasti veel planeerima.

4 kommentaari:

  1. Head uudised panevad jah kiirelt siblima :) Tore

    VastaKustuta
  2. Positiivne uudis annab head energiat ja siis jaksab palju.:)

    VastaKustuta
  3. Teil on asjalik kyla.
    Adrekas paneb tõesti jalakese jooksma, olenemata, kas selle tekitas halb v hea uudis :)
    Meil ka maa kivikõva, labidas lausa kõlksub kaevamise alguses.

    VastaKustuta
  4. Jaaa, hea uudis paneb ikka rõõmust hüppama :) Meil on samuti maa nagu tellis, peale niitmise muud teha ei saa.

    VastaKustuta