Natuke puudest, vanadest ja uutest

Ma olen sellest ilmselt korduvalt kirjutanud, aga kuna blogilugejate arv on kõvasti suurenenud, siis kirjutan veelkord. Kui me siin 1997.aastal majapidamist võsast välja kaevama asusime, ulatus padrik kolmest küljest majani. Lepad, toomingad, saared, kreegi- ja ploomivõsud. Iga võsa käest päästetud lapp oli hindamatu väärtusega ja kui seal juba peale kändude väljajuurimist muruniiduki käivitada sai, oli suisa pidu. Tundub uskumatuna, et praegu on võimalik niita pea pooleteisel hektaril ja vaja on traktorit.
Aga enne, kui sõbrad saed käima tõmbasid, vaatasin ma padriku ikka ükshaaval üle. Saared mulle eriti ei meeldi, hilja lähevad lehte ja vara paljaks, aga see puu jäi alles oma eriti ägeda tüve tõttu. Pealegi peab üks ilmajaam ikka õue peal olema, saat ikka enne lehte ei lähe, kui õõkülmad lõplikult läbi. Sama sügisel, kui saar lehed langetab, läheb külmaks.

Leidsin tollal küll ühe haleda kuuserääbaka, tõeline hernekepp, kolm oksa küljes ja lisaks suutis keegi tal veel ladva küljest lõigata. Mitu aastat põdes ja kudes, aga nüüd on kasvanud uhkeks suureks puuks.

See kuusk tiigi kaldal on aga hoopis eriline, tuli tiigiäärse võsalõikuse käigus välja ja meenutab Breweri kuuske. Teadaolevatel andmetel viimase saja aasta jooksul keegi teadlikult peale minu kuuski istutanud ei ole, seega pole teada, kust see mutant pärit on

Suurtest pärnadest ma kirjutama ei hakka, nendest saaks kirjutada mitmeköitelise teose :) . Aga kummaline lugu on sel paradiisiõunapuul. Kevadel enne Marguse surma kuivas ta täielikult ära ja kuskil paar nädalat enne jaanipäeva võtsin ma elektrikettsae ja lõikasin kõik oksad maha. Et kändu nagunii ilma traktorita kätte ei saa, las jääb siis keset õue postiks, mille külge näiteks amplit riputada. Või üleliigset jopet.

Järgmisel kevadel aga hakkas surnukspeetu äkki uuesti võsusid ajama. Kuna ma paradiisiõunu eriti ei armasta mitte mingil kujul, lõin kohe käärid sisse, et taeva pärast uuesti suureks ei kasvaks. Nüüd on meil minipalmi sarnane paradiisiõunapuu.
Tagaplaanil on vasakul tamm, mille ühel esimesel uue ajastu suvel metsast vitsakesena tõime ja mis on ka nüüd ikka päris suureks kasvanud. Ning paremal tagaplaanil poolmetsik isekasvanud õunapuu, mille suveõunad on suvine koogimaterjal.
Hobukastanid on teatavasti aeglased kasvajad ja ka selle puu leidsin vitsakesena võsast, kuna mulle nad hullult meeldivad, palusin ka selle alles jätta. Ja alles nüüd, pea kakskümmend aastat hiljem on korralikult õieküünlaid, varem on olnud mõnel aastal üks või kaks.

Sirelihekk meie talus on olnud juba 1940.aasta piltidel

Puid on palju, aga kui vanade juurest hüppega eelmise aasta istutuse juurde tulla, siis põnevaim uustulnuk jaapani krüptomeeriate, sooküpresside ja muude imeloomade kõrval on minu jaoks Ahti Tiirmaa poogitud perepihlakas, mis sel aastal hakkab iseloomu näitama, isegi kolme haru lehed on täiesti erinevad. Ülemine haru Dodong, parem Apricot Queen ja vasakul, kui ma õieti välja lugesin, Australia. Sildid pean ära võtma, sest hakkavad puud pooma juba.

Praegu ongi imeline tuhande rohelise varjundi aeg. Okkalised hakkavad pidutsema ja kõik lehtpuud on erinevat värvi, mõned, nagu mooruspuud, alles pungas. Võluvaim aeg aastas minu jaoks, sest rohelist, mu lemmikvärvi, ja valgust on palju. Mõnus. Muru sai maja ümbert niidetud, peenraservad rohitud, nüüd on endal hea koju tulla, miski ei häiri esmapilku, see, et tagapool on naat põlvini, ei paista kohe silma. Lätlased käisid, tõid pojenge juurde ja viisid puukastid ära. Hea päev oli.