Põud, jälle põud

Pärast kümmet aastat aiapidamist hakkad lõpuks midagi mõikama ka. Kasvõi seda, et enamike udupeente püsikutega pole mõtet jamada kohas, kus talvel on liiga niiske ja suvel põud alaliseks külaliseks. See-eest tunnevad end siin hästi tegelased, kellele meeldib oma juuri kivide vahele jahedasse ajada ja seal püsib talvine niiskus kaua. Ühesõnaga peamiselt puud ja põõsad ning nendele tulebki ümber orienteeruda. Püsikutest meeldib meil ainult lupiinidele, pojengidele (kui on kallaku peal) ja veel ehk paarikümnele liigile, aga ei enamat.
Viimane nädal on ka siin olnud tõsiselt soe, sai paar päeva isegi lühikeste pükstega olla. Kui välja arvata platsikastmise veearve, on selline suvine soojus lausa mõnus. Meil pole kunagi nii pööraselt palav kui sisemaal.
Siesta ajal, kui kõrbepäikeses midagi teha ei saanud, vaatasin numbreid, minu suureks üllatuseks oli mai käive pea sama, mis eelmisel aastal, kuigi Luige jäi käimata. Seega tellimused on muutunud suuremaks ja neid on vist ka rohkem, põhjalikumaks analüüsiks pole hetkel aega. Kasum näib ka kenake, aga kuna talvekahjud on veel maha kandmata (ja neid paistab pojengide seas ikka olevat), siis pilt kahtlemata nii roosiliseks ei jää.

Roosid puhkevad sel aastal varem, kui pojengid, pojengidest õitseb ainult anomaalne, aga Ritausma avab juba õisi.

Puhkenud on esimesed puispojengid, roosa rockii ja p.suffruticosa Vesuvian, viimane küll veel potis, sest nii suurte taimede istutamiseks on maa liiga kuiv.

Auto on Tartusse sõitmiseks pakitud, erilist majanduslikku mõtet sellistel üritustel muidugi pole, aga kallistada peaks kõvasti saama ja see on hoopis olulisem :). Ja Tartu Botaanikaaias on lihtsalt tore.
Mihklist aga on saanud tore ja suur poiss, kes jääb koos emme Malatiga kodu valvama