Alles täna avastasin, et blogger oli eelmisest postitusest lingi piltidele pintslisse pistnud. Panen siis uuesti ka väljatrükituna,
http://nagi.ee/photos/evepiibe/sets/315175/
Reis ise algas siis Tallinnast, korraldajaks Astellaria reisibüroo, www.astellaria.ee, kes Eestiski toredaid aiatuure teeb. Reisisin nendega esimest korda ja üldiselt jäin enam kui rahule, eriti seetõttu, et kaasas oli kaks Räpina õppejõudu, Reet Palusalu ja Reti Randoja-Muts, kes pikkade bussisõitude ajal asjalikku infot jagasid. Sain nii mõneski asjas kõvasti targemaks, seega läks reis kohe igas mõttes asja ette.
Tallinnast Londonisse viis meid Easyjet ja see lend möödus tõrgeteta. Kohale jõudes oli meil buss vastas ja kohe esimesel päeval sai kahte aeda külastatud. Esimene oli Angelsey Abbey, väga kaunis ja suur inglise stiilis park ja aed. Seal jätsid kõige suurema mulje vaadete avamise kunst ja üks kaunis looklev jalutusrada, mida kahelt poolt peenrad ümbritsesid. Kahjuks oli aeg natuke halb, kevadlilled olid juba lõpetanud ja suvised polnud veel alustanud, aga ilus oli sellegipoolest. Kuigi seal saime ka esimest korda pealaest jalatallani märjaks
Edasi külastasime Cambridge Botaanikaaeda, kus mulle jättis sügavaima mulje soo- ja veeaed. Väga huvitav lahendus oli ka kiviktaimla, mis ei olnud rajatud künkale, nagu klassikaliselt kombeks, vaid hoopis maapinda kaevatud inimesesügavusse süvendisse.
Aia kodulehekülg asub
www.botanic.cam.ac.uk
Ka seal aias saime kenakesti märjaks, ja siiani meenutab mulle neid aedu piinav inglise importköha, mis alles nüüd hakkab natuke järele andma.
Õhtuks jõudsime hotelli Royal National ja seal ööbimist ei soovitaks ma küll kellelegi. Ainuke hea asi oli asukoht otse Russell Square metroojaama vahetus läheduses Londoni kesklinnas. Hotell oli tohutult suur, kulunud ja räpane, täis inglaste klassiekskursioone, kes kiljusid ja tegid ilget lärmi, pooled liftid ei töötanud ja ülejäänud olid nii üle koormatud, et alt üles ja ülalt alla pääsemist võis oodata oma kakskümmend minutit ja üleüldse oli see üks kaunikesti ebameeldiv koht. Õnneks olime seal ainult ühe öö.
Järgmisel päeval oli siis reisi suursündmus, Chelsea Flower Show 2011 ja sinna läksime metrooga, mis on Londoni kesklinnas ainuke mõistlik liikumisvahend. Entusiastlikumad meist lahkusid hotellist juba kell pool kaheksa, aga mul oli mingi ammune jube mälestus tipptunnist Londoni metroos, nii et meie lahkusime hotellist igaks juhuks alles kell üheksa ja veidi enne kümmet olime juba kohal. Esimene mulje - ikkagi tohutult suur. Alustasime väikeaedadest, siis vaatasime üle suured aiad ja aiandusfirmade paviljoni ja lõpetasime müügitänaval. Muljeid oli nii meeletult palju, et ausalt öeldes neid kirja polegi võimalik panna, nelja-viie tunniga väsisid täielikult nii jalad kui pea, vastuvõtuvõime muutus nulliks ja rahvamass väsitas. Ütleksin, et kord elus tasuks aiandushuvilisel ära käia, kui rahakott kannatab. Aga ise vist tagasi ei läheks või ainult siis, kui mingi nipiga õnnestuks see näitus ilma selle üüratu rahvamassita üle vaadata.
Mulle isiklikult meeldisid kõige rohkem tillukesed aiad, üleshaibitud suured aiad olid küll kaunid, aga minu maitse jaoks liiga tehislikud ja "üle disainitud". Endale poleks neist küll ühtegi tahtnud. Kõige pöörasema mulje aga jättis hoopis suur paviljon, kus inglaste suurimad aiandusfirmad oma tooteid tutvustasid ja kust sai hilisemaks kodutööks hunnik katalooge kaasa võetud, küll tasuta, küll raha eest. Pool tagasilennanud pagasi kaalust moodustaski igasugune infomaterjal.
Pärast näitust olime infolaviinist nii oimetud, et lihtsalt jalutasime natuke Londoni linna peal ja käisime paaris rõivapoes. Sellega selle päeva kultuuriprogramm piirduski. Õhtul sõitsime teise hotelli, Jury´s Inn Londoni eeslinnas East Croydonis ja seda hotelli ma soovitaksin küll - puhas, mugav, vaikne, suured toad, hea hommikusöök. Seal veetsime kaks ülejäänud ööd.
Kolmandat päeva alustasime Londoni avaliku pargi Barrier Park külastamisega, et pisut ka modernsemat pargikultuuri nuusutada. Kaasasolnud maastikuehitajatele ehk huvitavamgi kui mulle.
Siis sõitsime Kathy Browni aeda Stevingtonis ja see oli tõeliselt armas koht. Vana, kaheteistkümnendast sajandist pärinev küla, õlgkatustega majad, kaunilt kujundatud aed, tore pererahvas, imekaunis vana maja.
Link on
www.kathybrownsgarden.com ja omanikul on ka blogi,
www.kathybrowngarden.blogspot.com.
Siis sai mul fotoka aku tühjaks ja kahest ülejäänust selle päeva aiast mul pilte ei ole kahjuks, ehk hiljem sõbranna käest saan. Kõige rohkem oli kahju sellest, et Waddesdoni mõisale jäeti vaid poolteist tundi ja sellestki enamiku olin sunnitud kulutama söömisele ja söögikoha otsimisele, vaatamiseks jäi aega minimaalselt. Ise ma oleksin selles imekaunis vana lossiga pargis meeleldi terve päeva veetnud.
Link
www.waddesdon.org.uk
Päeva viimane aed, Old Thatch jäi peamiselt meelde sellega, kuidas suhteliselt väikesele territooriumile oli ära mahutatud mitmeid üksteisest erinevaid aiaosi, nagu öeldud, pilti teha ei saanud, aga aia link on
www.oldthatchgardens.co.uk
Õhtuks olime muidugi jälle täiesti kutud, hotelli, õhtusöök hotelli baaris ja tekk üle pea.
Reisi viimane aed pühapäeva hommikul, Helmingami mõisa aed,
www.helmingham.com, avaldas taas muljet imekauni lossi (sest majadeks on neid hooneid pisut patt nimetada) ja imekauni aiaga. Kohapeal peeti ka taimelaata, aga midagi eriliselt huvitavat ei müüdud, isegi meie kollektsionäärid tulid tagasi tühjade kohvritega ja see olevat esimest korda nii olnud. Ise tõin kaasa ühe kollase tarna Aureus ja ühe põneva iirise nimega Iris pallida Argentea Variegata, mis olevat ainuke iiris maailmas, mida kasvatatakse mitte siniste õite, vaid kirjute lehtede pärast.
Reisi lõpuks valmistas Easyjet ebameeldiva üllatuse reisi edasilükkamisega 3,5 tunni võrra, kusjuures ooteaja olime sunnitud veetma mingis imelikus terminalis, kus polnud ühtegi poodi ega söögikohta, kus aega surnuks lüüa, see, koos järgnenud kolmetunnise lennuga oli kokkuvõttes päris piinav, koju jõudsin kell kaks öösel surmväsinu ja pahurana. Aga see läks üle.
