6. juuni 2011

Suur kiire sai vist otsa,

ühtegi potsikut ega vitsikut pole enam istutusootel, kõik on koristatud. Tegelikult peaks hoopis hakkama oma pori-, vere- ja sääselaibaplekiliste märkmetega tegelema, et ka kusagile arvutimasinasse jääks info sellest, mida viimase kuu jooksul kokku hamsterdatud ja maha istutatud on, aga no mitte ei viitsi selle va raamatupidamisega tegeleda. Õnneks on vähemal kaustikus kõik kirjas ja loodetavasti ei unusta ma seda kuhugi vihma kätte, Exceli tabelitega jõuab ka pikkadel pimedatel sügisõhtutel tegeleda (loll, kes ei suuda endale sobivat ettekäänet välja mõelda...).
Vaataks parem pilte. Oma aias pole veel mairooski (Rosa pimpinellifolia) õitsema hakanud, aga soojematest paikadest pärit uustulnukad on juba näod päikese poole pööranud. Neist kaks puhtaverelist eestlast.








Aga ega ebaküdooniaõied roosidele ka millegi poolest alla ei anna:



Eile õhtul käisime aiasrügamise asemel hoopis jalutamas. Sirelid õitsevad hullutavalt mitte ainult meie õuel, vaid kõigis Pakri poolsaare mahajäetud taludes. Elanikke ja maju pole juba seitsekümmend aastat, sirelid on alles.
Meri oli omal kohal ja mõlemad penid suurt jalutamisrõõmu täis:

Koduteel avastasin kraavikaldalt aga sellised tegelased ja hämmastusin päris korralikult, sest selle koha peal pole kindlasti ühtegi talukohta olnud. Hirmus tahtmine on minna välja kaevama, aga praegu pole vist õige aeg, aga hiljem ju ei pruugi neid üles leida...pilt pisut udune, sest tehtud kaugelt kümnekordse suurendusega. Lähimatest majadest on see koht sadu meetreid eemal.
Vihma oleks vaja, kohe hädasti. Nii kuiva ja sooja kevadet siinkandis ei mäletagi. Täna oli Tallinnas 28 ja kodus 25 soojakraadi varjus. Läheks siis vähemalt sääsedki võssa sooja eest peitu, aga kus sa sellega. Selleaastastele pisikestele, näljastele ja tigedatele sääskedele ei mõju ei sääsetõrjeküünlad, pininaaparaadid ega suitsetamine. Ainult Diffusil aitab natuke, aga iga päev end mürgiga pealaest jalatallani üle lasta ka ei tahaks.
Sellegipoolest on suvi mõnus. Seda enam, et suurem osa sellest on alles ees.

7 kommentaari:

  1. Hea, et kellelgi juba aega aiailu ka nautida :)Ilusat päikeselist puhkust ja sooja ilma, tuuled, mis sääsed ära ajaksid ja vihmavalingud võid kõik mulle saata :DDD
    Hmh, aga mul ka hakkab aed roosistuma, nagu iseenesest pea paarkümmend pargi-kanada-põõsas- ja peenraroosi tekkinud.

    VastaKustuta
  2. Sirelite õitsemise aeg on tõepoolest vist ainuke aeg, kus võimalik kaardistada vanasid külasid ja majaasemeid. Pisut abiks on veel kibuvitsad ja mõnikord ka jändrikud õunapuud. Selles kõiges on midagi nukralt poeetilist: et seal elanud inimesed on ammu kadunud, mälust kustunud "mul meelen kuldne kodukatus", aga sirelid õitsevad.

    VastaKustuta
  3. Alumisel pildil olev taim on siberi võhumõõk (Iris sibirica), mis on 3. kategooria kaitsealune taim. Kaevata võiks seda vaid siis, kui seda kasvab seal kohas palju ning looduslikku kooslust sellega ei häirita.

    VastaKustuta
  4. Ma alul ka vaatasin, et siberi võhumõõk, aga siberlase kohta lehed laiemad ja neid näib olevat vähe. Olen korra, no ei mäleta millise jäevel kalal olles, kohanud ka sellis sibelase moodi õiega, aga risoomiga. Mees just praegu ütles, et ka Emajõe kaldal näinud siniste õitega kollast võhumõõka :)))

    VastaKustuta
  5. Oi kui usin, mul on enamus potte ootel, sest need lähevad kõik uute, veel väljaehitamata aiaosade haljastamiseks.
    Ja isegi vaatamata tegemata töödele, lihtsalt peab võtma aega ümbruse ja ka oma aia imetlemiseks, muidu poleks ju sel tegevusel mõtet.
    Sirelid ja kibuvitsad (no Sul roosid) ongi vist praeguse aja lummavad märksõnad.

    Ja mulle tundub ka, et see pole hoopiski siberi võhumõõk, sest lisaks laiadele lehtedele on tal ka õiekuju hoopis teistsugune ja kuigi foto on kehv, tundub isegi, et tal on olemas habe, mida pole ilmaski siberlastel.

    VastaKustuta
  6. Sinu jalutuskäik ja kommentaarid viisid mõtted sellele, mille peale ei tule - mahajäetud kodukohad.

    Kes jätab, kes otsib. (ohkab)

    VastaKustuta
  7. Meiekandi tühjade majaasemete põhjus on 1939.a. esimene küüditamine, kui terve Pakri poolsaar põliselanikest tühjaks viidi, vene väed asemele toodi ja kogu poolsaar traadi taha pandi. Seepärast eriti nukker vaatepilt.

    VastaKustuta