Maikiirus

Kuuldused minu surmast on järjekordselt enneaegsed ja liialdatud. Mõned aiablogijad on mind sel nädalal lausa ihusilmaga näinud ja kuuldavasti mõned nägid ka telepurgist. Ise ei näinud, niitsin muru.
Peale nelja nädalat looderdamist (kolm nädalat seljaprobleeme ja nädal tööd hoopis Türgimaa päikese all) olid kodus naadid ja võililled vööni kasvanud. Vähemalt üle põlve küll. Õnneks leidsin endale appi kaks kena noort inimest, kes suudavad võilille hostast eristada, nii et rohimismure laheneb aegamisi.
Aga Muhedike juures käimine tuleks minusugusele seadusega või vähemalt mõne määrusega ära keelata. Sest lisaks poolele autotäiele taimedele (millele lisandus veel Tartu Puukoolist ja Türi lillelaadalt ostetu, sest kahepäevase lõunaosariikide komandeeringu käigus tuli ju ometi tööasjadele lisaks ka huvitavates kohtades käia), saan ma sealt alati kaasa kõrge temperatuuriga aiapalaviku. Nii et eile sai aias madistatud vist 11 tundi ja täna 8. siis väsisin ära. Kuna aga mul oli ka väga tubli abiline, siis sai lausa uskumatult palju ära tehtud, istutusalad laiendatud, roosid ja püsikud kõik istutatud, rohitud, servi tehtud, kive veetud - nagu võlukepikesega oleks aiast üle käidud. Ilm oli ka imeilus, nägu ja muud kohad said mõnusalt päikest, aga ise olin küll hoolimata eilsest saunaskäigust ka täna õhtul nii must ja mullane, et peale vanniskäiku nägi vann välja, nagu oleks seal grupp kodutuid kümmelnud.
Kõik istutamist vajanud potsikud ja vitsikud said seina äärest likvideeritud, mis muidugi ei tähenda, et aiatööd oleksid otsa saanud. Nüüd kolmeks päevaks kontorisse selga puhkama ja pead väsitama - ning siis algab poolteist nädalat puhkust, mille esimesed päevad veedan loodetavasti Chelsea lillenäitusel ja ülejäänu omaenese aias.
Kui mõni päev natuke rohkem energiat on, teen sündinud imedest pilti ka.