Sügistorm

Eile hommikul oli täiesti tavaline novembriilm, aga Vasalemmast Keilasse ja sealt koju sõites oli küll paar korda tunne, et viskab auto tee pealt minema. Kella kolme paiku koju jõudes selgus, et torm on viinud elektri ja Elektrilevilt tulnud sõnum polnud eriti lootusrikas, lubades katkestuse likvideerimist peale kella kümmet õhtul. Seega tuli hakata tormivarustust kokku korjama, küünlad, taskulambid, varupatareid. Õnneks on temperatuur plussis ja pesemiseks sai õuest vihmavett tuua. Ning isegi arvutit saab kasutada ja telefonist internetti piiluda. Tavaliselt on mul telefonist küll nett välja lülitatud, sest see ainult segab ja raiskab akut, aga asi see siis ajutiselt sisse lülitada. Nii et elame üle. Selliste tormikatkestustega ma virisemise asemel pigem tunnen sügavat austust nende meeste vastu, kes kehva ilmaga ja kottpimeduses neid rikkeid kõrvaldavad. Minul pole soojas toas häda midagi ja kuigi taskulambi valgel lugemine pole eriti tervislik, siis vahel harva ikka võib. Õnneks sai kunagi kohe elektrikatkestustega arvestatud, vanasti võisid need ikka ka mitmepäevased olla ja sellepärast on majas nii puupliit kui gaasipliit. Nii et ka nälga ei tohiks jääda.

Loen Matthew Biggsi raamatut “Suured aednikud” ja tunnen mõnusat tunnet, kui avastan, et olen nii mõneski neist käinud. Majorelle aed Marrakešis Marokos jättis vapustava mulje. Mildred Blandy aed Madeiral Funchali lähedal. Võib-olla midagi veel, raamat alles poole peal. Põnev lugemine ka aedadest, kuhu kindlasti ise selles elus ei satu, väga väheusutav, et ma selles elus enam Jaapanisse või Brasiiliasse jõuan. Pilte võiks rohkem olla, aga ju siis oli formaat piiratud.

Selle osa tekstist kirjutasin eile küünlavalgel, õnneks on arvutil päris hea aku. ja vool tuli tagasi neli tundi enne lubatud aega. 

Hommikuks polnud tormist enam märkigi ja olles hommikul mõned tunnid arvutitööd teinud, tegin lõuna ajal krundil pisut pikema tiiru. Kohtades, kus veel juunikuus poleks saanud liikudagi tiheda võsa tõttu. Traktorijäljed on alles ja mööda neid saab käia, mujal on tõsine songermaa. 

Mõned harjumatud vaated majale ja aiale. Valgus alt üles pildistamiseks oli muidugi võimatult halb. 

Sellel nõlval on koht, kus puhkavad meie lahkunud lemmikud Ally, Bella, Salla ja kass Käpik suurte pärnade varjus ja rahus. 

Need nõlvad annaksid lõputult inspiratsiooni, aga kahjuks on seis selline et midagi uut minu tervisega enam ei tee. Ning aedniku palkamiseks kah erilist võimalust pole :)

Vahepeal põlvini ulatunud lume alt on, oh imet, isegi õisi välja sulanud.