Nagu külmkapis

Keskpäevasest pluss neljast on õhtuks ainult pluss kaks järele jäänud ja lõunast hakkas ka vihma kallama. Mis otse loomulikult välistab igasugused õuetegemised ja võib-olla ongi hea, sest lihtsalt puhata on ka vaja. Aalu teab täpselt, kuidas

Mu imekass ei tee isegi sellest välja, et ma vähemalt paar korda päevas talle hajameelselt peale istun, sikutab mu tagumiku alla jäänud käpa või saba rahulikult välja ja põõnab edasi.
Lõuna ajal tegin tiiru fotokaga õues, aga ei leidnudkii midagi uut pildistada, seis täpselt sama, mis mõned päevad tagasi. Kaamerasse jäid ainult nimetud eerikad, mis pärinevad taimenimekirjaeelsest ajast.

Ainukesed, mis end aias hästi tunnevad, on naadid, vereurmarohud ja võililled, need sirguvad jõudsalt iga päevaga, aga sellise temperatuuri juures ma rohimiseks motivatsiooni ei leia. Samas on selles jaheduses ja vihmas ka ühtteist head - müügiplatsi ei pea kastma, ja mul ongi voolikusüsteem ajapuudusel üles ehitamata. 

Uus nädal tõotab järjekordset hullumaja, kolm ülipikka päeva kodust väljas pluss üks hädavajalik linnaskäimise päev. Kuhugi sinna vahele peab mahtuma saabuvate puude ja põõsaste vastuvõtmine ja lahtipakkimine. Õnneks tuli saateleht meiliga ette ja seda kirbukirjašriftis arvet sisestasin laupäeva õhtul laoprogrammi üle kolme tunni. Nelja suure meetrikõrguse puukasti lahtipakkimine on ka tavaliselt minu pikkuse juures parasjagu kaelamurdev akrobaatika. Nii et kui mõni tõepoolest mõtleb, et taimekaubandus on midagi kerget ja lahedat, siis tulgu ja tehku paar päeva kaasa. Ma olen juba esimese nädalaga kaks kilo alla võtnud. 

Laupäeval sai Ääsmäel ka koolitamas käidud ja see on alati tore. Annab positiivset energiat ja toob ka sisse. Esimesed paarkümmend pakki sai ka välja saadetud, aga tellimuste kaust sellest eriti kõhnemaks ei jäänud, sest suur osa taimi on veel saabumata.