Novembrilumi

Kuigi põlvini lumes sumamine pole mu lemmiktegevus, läksin ikka välja ja tegin mõned pildid, sest see, et lumi puudele pidama jääb, on meie tuulisel poolsaarel ikka üsna haruldane nähtus. Temperatuur oli ka selline mõnus, -5 kraadi kandis.

 Kuurikatus on enesele pikad ja teravad hambad kasvatanud

Talvel sündinud Mihkel, kes lumega tuttavaks sai juba kuuvanuselt, on tuttavast valgest ollusest täiesti uuesti kutsikaks muutunud ja muudkui kutsub mängima. Kahjuks ma natuke pelgan temaga mängida, sest ta on kohutavalt suur ja jõuline.

Proua Malatile meeldib ka lumi väga, aga tema on meil juba soliidne. Vähemalt mõnikord.

Aalut ma pildile ei saanud, liiga kiiresti liikus, aga ka tema käib mõnuga lumes hullamas.
Õhtupoolikul näidati meile isegi päikest ja ma olen endiselt väga õnnelik võsa mahavõtmise üle sest tänu sellele jõuab ka sel aastaajal meie õuele natuke valgust, eelmistel talvedel varjas must müür kõik novembrist veebruari lõpuni.

Kuna juba on kokku lepitud, et õhtul tullakse lund lükkamata, võin südamerahuga lund imetleda. Kauaks seda pidu nagunii ei jätku, nii norrakate kui ameeriklaste ilmateade lubab juba järgmise nädala teisest poolest soojakraade ja nii detsembri keskpaigani. Nii et poriaeg on alles ees. 

Majas sees olen endiselt õnnelik uue kodumasina Dupray üle, Kui tööasjus mõte kinni jookseb, lähen teen tavaliselt midagi väikest ja füüsilist, see aitab aju kõige paremini uuesti liikuma. On ikka müstiline masin küll, millega saab puhastada nii vaipu, pehmet mööblit kui ka kõiki muid pindu, triikida keerulisema kujuga villaseid rõivaid, pesta laminaatparketti ja isegi mitu aastat vanad ehitusvahu plekid, mida ükski kallis spetsiaalkeemia eemaldada ei suutnud, tulid sellega maha ilma parketti rikkumata. Ning vaja pole muud, kui puhast vett ja mikrokiudlappe. Ja seda imemasinat.