15. aprill 2017

Aprilli keskpaik

Neljapäevahommik algas ekstreemselt, tormi ja lörtsise tuisuga. Hommiku jooksul käis kolm korda elekter ära ja oli ära ka siis, kui ma tuisus autonina Vasalemma poole suunasin. Õnneks õhtupoolikul jäi vaiksemaks ja lumi meil maha ei jäänudki, sulas kohe ära.
Eile oli vahepeal päikest, vahepeal pilvi ja päev kulus peamiselt kodustele tegemistele. Täna aga oli tuul vaiksemaks jäänud ja päris paras meeleolu selleks, et müügiplatsil püsikupealsete kallal nakitseda. Polnudki nii palju plaanis teha, aga päike paistis, tunne oli õige ja peaaegu sai korda, tegemata veel varjuosa, kus potid proosaliselt alles jääs olid.
Rõõm on askeldada, kui kõik on kenasti talvitunud ja pottidest ärganud ninad vastu vaatavad. Puudest ja põõsastest kõigist veel aru ei saa, aga kämmalvahtrad ja alpi kuldvihmad on pottides kenasti talvitunud. Hübriidkirss Accolade aga on muutunud popiks naaberlinna elanike hulgas ja need hakkavad sel kevadel juba otsa saama.
Mujal Eestis olla tänagi veel lund sadanud ja räägitakse korralikest külmakraadidest, meil oli päikese käes mõnusalt soe ja põsed tunduvad isegi päikest saanud olevat.
Üleeelmisel aastal istutatud Apeldoorni tulbid tunduvad olevat õige valik
ja kui tagaplaanil laiutavast liivahunnikust ka veel lahti saaks, oleks see koht juba päris ilus. Õnneks viidi pool hunnikut eelmisel nädalal naaberküla kohviku laste liivakasti ja ülejäänuga peaks selle isesõitva käruga ehk hakkama saama.
Täna ma isevedukit kuurist välja ajada ei viitsinud, platsi püsikupealsete põletamise vulkaan oli piisavalt lähedal, et ilma hakkama saada. Ja peale platsi puhastamist oli selge, et rohkem ma nagunii täna füüsilist tööd teha ei tohi, nii et tuli tuppa kobida.
Niimoodi tuleb hea vanaemadeaegne käsivarrejämedune rabarber, loomulikult koos sõber naadiga, sest kui keegi oskaks soovitada, kuidas naat rabarberist kätte saada, oleks see ilmselt mingit tõsist aiandusalast preemiat väärt.
Midagi uut ja põnevat aias puhkenud ei ole ja võrkiiriste pilte ladusin näoraamatusse, blogi sellega täitma ei hakka. Oli mõnus päev, millele järgneb mõnus õhtu raamatuga.
Ilma taimedeta saaks kuidagi hakkama, ilma koerteta poleks elu. Mikul hakkab mingi väga väärikas hoiak tekkima. Kui natuke veel mõistust ka juurde tuleks ja enam kastekannudest sõelu ei tehtaks :) , neil mastinaatoritel on mingi eriline asi plastikuga ajada...emme Malati sõi ükspäev ära mu umbrohukasti.




2 kommentaari:

  1. Taimedeta siiski ei saa, nendeta kaoks maakeralt kogu elu :)
    Ilusaid kevadpühi Sulle, sadu lasebki lõdvemalt võtta

    VastaKustuta
  2. Jõudsid ikka palju ära teha ja tore kui ilm ilus püsis.
    Hästi talvitanud taimed on ikka puhas rõõm!

    VastaKustuta