Eile hommikul ärkasin selle peale, et väljas sadas paduvihma ja kui koeri välja panema läksin, oli esimest korda õhus tõelist kevadelõhna, mida mõnuga kopsudesse tõmmata. Linnud laulsid kõrvulukustavalt ja lõpuks oli tunne, et ega see kevad tulemata ei jää.
Tegelikult mind see jahe kevad eriti häirinud ei ole. Ongi mõnusalt aega olnud atra seada, pooleliolevad tööd ära lõpetada ja umbrohi veel eriti ei kasva, sõber naat välja arvatud, tema kasvab küll. Täna üritasin paar tükki ära süüa, aga toorelt küll suutem asi ei olnud.
Tänu jahedusele on arengud aias olnud aeglased ja mulle see tegelikult meeldib. Tasahilju on sinilillesinine asendumas ülasevalgega
lisandunud on kuldtähekollane ja lõokannuselilla...ma jumaldan seda aega, kui kõik me aia tuhanded ruutmeetrid on kevadiste õitsejate kaetud.
teistvärvi lõokannuseid kasvab peenras
Edaspidi ootan ma vähemalt kolm aastat, enne kui mõne pojengi hukkunuks loen. Chameleon istus kaks suve vait nagu kult rukkis ja ma olin veendunud, et väljas...aga sealt ta tuleb. Tundub olevat teisigi elluärganud kadunukesi, aga vara veel sõna võtta.
Ilm mängis täna mäkra, niipea kui ma pükstesse ja jopesse sain, hakkas taevast midagi tilkuma ja kui ma siis alla andsin, tuppa tulin ja püksid seeliku vastu vahetasin, tuli päike välja. Viimased kolm ruutmeetrit püsikupealseid sain siiski koristatud, see jäi paar nädalat tagasi pooleli, sest viimased korralikud käärid otsustasid katki minna. Uued käärid said küll rohkem kui nädal tagasi ostetud, aga vahepeal polnud kas aega, ilma või tuju või korraga kõiki kolme komponenti. Aiaga on selleks korraks siis rahu majas, mis on hea, sest uuel nädalal tulevad taimed nii Lätist, Soomest kui Hollandist ja ma loodan südamest, et kõik korraga kohale ei jõua - kuigi saabuvat on vähem kui eelmistel aastatel, on selle paigutamine ikkagi suur töö. Ning sellele järgneb suur pakkimismaraton, sest kuigi ma pole sel aastal üldse reklaami teinud, on tellimusi ikka kogunenud kahe sentimeetri paksune pakk paberit.
Kuna koduste tegemiste tegemata tööde list sai tühjaks, nokkisin õhtupoolikul veel valmis vaigutükkide kallal. Minu jaoks on nende klotside valmis eheteks vormistamine kõige raskem, sest nii peene töö jaoks kipub mul kaks vasakut kätt ja kümme pöialt olema ja nendegi nahk läheb metallitööd tehes katki, aga natuke sai valmis.
Esimese vaigukatsetuse minu silmis untsuläinud plönnid kavatsesin ära visata, aga sõbranna sai jaole ja soovitas neist võtmehoidjaid teha. Aliexpressist tulid vajalkud lisavidinad seekord imekiiresti kohale ja täna sai sõbrants õiguse endale esimesena kingitus valida.
Nüüd aga on saun valmis küdenud ja saab nädala pinged välja higistada, mõnus laupäevaõhtu.
Ahjaa, neile, kes ise silte kujundada armastavad, leidsin etikettide tegemiseks uue vahva lingi www.canva.com , ise tegin ehetele sellised etiketid
Mullegi on see kevade vaikne kulgemine olnud meeltmööda. Need sinu lõputud kevadlilleväljad on tõeline rikkus, mida igal ikka ei ole küll :)
VastaKustutaJah.
VastaKustutaHuvitav, milliseid suviseid õitsejaid saaks lõokannuste järele rohumaid kaunistama panna. Mitutuhat ruutu õitsvat muru on põnevam kui lihtsalt muru, kuigi seda võib olla keerukas hooldada.
Mul on ka kunagi paar juurikat värskelt mahapanduna soodsamaid aegu oodata otsustanud.
Kui niitmata jätta, tulevad järgmisena nurmenukud, siis karikakrad, erinevad kellukad, äiatarid, tõrvalilled, oleme proovinud. Aga jama on selles, et siis hakkab silmpilkselt ka peenike võsa sisse kasvama, nii et niitmata jätta ei saa. Üks lahendus oleks kord-paar aastas trimmeriga üle lasta, kahjuks saame me kõik siin iga aastaga vanemaks ja trimmerdamine ei ahvatle kedagi.
KustutaVaatan pilte ja nendin kurvalt, et ma elan absoluutselt mingis teises kuus. Märtsis? Midagi ei kasva ja tagatipuks võttis külm sinililledel õied ka ära. Õudne! :D
VastaKustutaMõnus jah kui need isejalutavad lilled kõik korraks vallutavad. Armasarmas!
VastaKustutaÕitsev niit või metsaalune on võimas vaatepilt.
VastaKustutaKristallvaik on tõepoolest üks huvitav materjal.