2. aprill 2017

Esimene liblikas oli kollane

ja esimese suure kevadlõkke suits läks otse üles. Sai lõpuks nii sügisene sodi kui juba kevadistki ära põletatud, ma ei ulatunud enam kuhja otsa midagi panema.
Eelmistel päevadel oli ilm ikka puhas õudukas. Reede hommikul üllatas paks lumi. Laupäevaks oli lumi küll kadunud, kuid sooja vakd 1 kraadi kandis, vinge tuul ja paduvihm. Soojendasin südant kontserdil ja kohvikus käimisega.
Täna säras hommikust saadik päike, aga kohe õue ei saanud. Meil on viimastel nädalalõppudel küll tavaliselt laupäeviti, aga seekord olude sunnil pühapäeval hommikune naistekas, mu hea sõbranna tuleb teeb mulle ja teisele sõbrannale massaaži, juurde käib muidugi kohv ja mõnus lobisemine...aga täna pikalt lobiseda ei raatsinud, kiskus õue. Kõigepealt panin lõkke põlema, sest sinna otsa panna enam midagi ei ulatanud.
Koristatud on liiliate ja päevaliiliate ala, umbes pool aeda on korras ja ma olen end korduvalt tänanud sügisese otsuse eest, et aiapoega hakkan tegelema alles mais, nii mõnus on teadmine, et mul on terve kuu aega lihtsal oma aias nokitseda...tahan, teen, ei taha, ei tee. Eelmise aasta arusaamine, et lihtsalt töötasin end puruhaigeks, jõudis kahjuks liiga hilja kohale. 
Hommikul sõbrantsi ära saates imetlesin samblaaeda, kahju, et seda suvel naat katma hakkab.







Igasuguseid õisi on avanemas









Kella nelja ajal kahjuks teatas kere, et talle rohkem ei sobi, tahtmist oleks rohkem õues olla olnud, aga ületöötamie õppetunnid on liiga karmid olnud. Tõin natuke kevadet tuppa ka, üldiselt mu koduloomad ja lillevassid omavahel väga hästi läbi ei saa, aga vähemalt tänase õhtu on kestnud. 


3 kommentaari:

  1. See ilus-münus päev üllatas ehk isegi rohkem kui laupäevane lumi

    VastaKustuta