Õigemini aastate taim. Või aastakümnete või aastasadade. Sest seda va harilikku naati on meie krundil ikka kõige rohkem ja võitlen ma temaga ainult istutusalades, sest mujal on on see võitlus sama mõttetu kui tuuleveskitega kaklemine.
Olen selle jutukese kokkupanekul kasutanud nii Wikipediat, mõningaid inglisekeelseid lehti ja omaenda kogemusi, viitama konkreetselt ei hakka, sest tegemist pole teaduskirjutisega, lihtsalt enese ja teiste jaoks naadi hingeelu uurimine.
Väidetavalt olevat naadi Euroopasse toonud rooma sõjaväed teadlikult. Et sõjameestel pidevalt värsket võtta oleks. Keskajal kasvatati naati algselt kloostriaedades toidu- ja ravimtaimena ja küllap on ka meie naadivälud saanud kunagi ammu alguse mitte just väga kaugel asuvast Padise kloostrist.
Rahvapärased nimetused naadileht, püdseleht, sarapuunaat, varesjalg, pojokõnõ.
Eri maade kultuurides on naati kutsutud veel härrakapsaks, preestrikapsaks, ametnikukapsaks, piiskopitaimeks jne. Taime venekeelne nimetus on snõt. Arvatavasti sai taim selle nimetuse 13. sajandil, tatari-mongoli ikke ajal, kui osa elanikke oli sunnitud metsadesse varjuma ja korjama sealt toitu - snet, hilisem nimetus - snõt. Sõnda snõd on kasutatud naadi kohta ka eesti keeles.
Liik on pärismaine Euraasias ja Ida-Siberis. Naat kasvab Albaanias, Austrias, Belgias, Bulgaarias, Taanis, Soomes, Prantsusmaal, Saksamaal, Hollandis, Ungaris, Itaalias, Norras, Poolas, Rumeenias, Balti riikides, Ukrainas, Rootsis, Inglismaal, Iirimaal, Islandil, Kaukasusel, Siberis, Põhja-Koreas, Lõuna-Koreas, Jaapanis, Austraalias, Türgis jpt riikides, kus on naturaliseerunud või nii hästi kohanenud, et paiguti peetakse teda invasiivseks taimeliigiks.
Ameerika Ühendriikidesse viisid naadi Euroopa immigrandid, aastaks 1863 oli taim seal laialt levinud. USA-s: Ameerika idaosas Maine'i ja Georgia osariigis; läänes Minnesota ja Missouri osariigis, ka Washingtoni, Oregoni, Idaho, Montana osariikides.
Naadi juured moodustavad juurestiku, koosnedes nii pea- kui külgjuurtest. Risoomid on 5 cm kuni 3 m pikkused, harunevad ja valge värvusega ja moodustavad igas sõlmekohas juuri , kuid ei elune mullas väga sügaval (kuni 15 cm sügavusel), väidab Wikipedia. Selle väitega mina nõus ei ole, sest meil poevad need mitmemeetrised risoomid ikka palju sügavamale kivide vahele.
Risoomivõsundid võivad juurduda igas sõlmekohas ja anda uue naaditaime. Arvestades seda, et sõlmekohti on iga kümne sentimeetri tagant, on selge, et lootust naadist lahti saada pealsete katkumise teel on täiesti lootusetu ettevõtmine, eriti meie kivises maastikus.
Linnalegendid väidavad, et naat olevat viljaka maa taim. Ka sellele vaidlen ma kategooriliselt vastu, sest meil kasvab naat kivihunnikutes, kivipragudes, killustikus ja isegi autokoormatäie valge mereliiva otsas.
Õis on naadil lühiajaline sugulise paljunemise organ. Õisikutega varred kasvavad taimele kolmandal aastal. Naat on putuktolmleja, naadi tolmeldamisel on abiks mitmed mardikalised ja mesilased. Arvestades seda, kui palju meil erinevaid mesilasi on ja tuttava mesiniku väitel on mesilaste lennuulatus ligikaudu kolm kilomeetrit, on väga naiivne loota, et ühest kohast naadi väljarohimine mingi lõplik lahendus on.
Pistan nina uuesti Wikipediasse ja saan teada, et kevadeti on naati inimtoiduks tarvitanud mitmed rahvad. Ka Eesti vanarahvas teadis rääkida, et kui naat nina mullast välja pistab, on näljahäda kadunud. Naati ei söödud pelgalt toortoiduna ja naadilehed polnud põhitoit. Kaks põhilist rooga, kus naadilehti nälja korral kasutati, olid roheline leem ja näljaaja hädaküpsetised. Leeme kirjeldab tollane rahvapärimus järgmiselt: Nüüd need naadid nopitakse, orjal leenta keedetakse, ei peal old piima piisakesta, ei sees old rasva raasukesta.
Ise olen naati supi sisse pannud, kõlbas süüa küll, erilist vahet mingi muu rohelisega polnud.
Naati lisati karaskitele mitte leibadele. Kevadise toidulisana on kevadeti kasutatud mitmete taimede rohelisi osi: ohakaid, paju-, sõnajala- ja sõstralehti, nõgeseid, põldosje jne. Korjatud taimeosad pesti puhtaks, raiuti pudiks ja hautati vees pehmeks. Sakste menüüs oli naat tervise turgutaja.
Noored naadilehed on söödavad ja sobivad salatisse. Naaditoitudes kasutatakse harilikult naadilehti kas hapendatult, marineeritult, soolatult või kuivatatult. Naadilehtedest valmistatakse suppe, püreesid, vormiroogasid, kotlette ja omlette.Varakevadel kogutud naadilehti kasutatakse pirukate, pannkookide, pitsade, võileibade jne. täidiste või katetena.
Naat on toiduks paljudele kodu- ja metsloomadele, ka osadele tigudele ja mitmetele putukatele. Muuseas olengi ma täheldanud, et meie miljon tigu eelistavad naati enamikele kultuurtaimedele. Ühele aiakülastajale ma kunagi vastasingi küsimusele, miks meil põõsaste all nii palju naati on, et see on tigude pärast, et nad peenardesse ei roniks. Ja see ei olnudki tegelikult nali (kuigi teine põhjus on see, et ma lihtsalt ei viitsi põõsaaluseid rohida).
Ravimtaimena kasutatakse maapealseid taimeosi reumaatiliste haiguste korral. Sellesse haigusrühma kuuluvad autoimmuunhaigused, millede toimepaigaks on liigesed ja pehmed koed, näiteks podagra ja artriit. Kasutatakse ka hemorroidide ja neeru-, põie- ja sisehaiguste korral. Naat on nõrgalt uriinieritust soodustav, põletikuvastane ja rahustava toimega. James A. Duke'i meditsiinilise toimega taimede käsiraamatu Handbook of Medicinal Herbs kohaselt on taime tarbimine näidustatud lisaks veel artroosi, unetuse, nefroosi, ishiase, närvilisuse, valu, kasvajate ja vedelikupeetuse korral. Ürti korjatakse soovitatavalt suve esimesel poolel. Naati ravimtaimena on oma kirjutistes maininud ka Püha Hildegard, kelle keskaja ravitarkustest hiljuti ka eestikeelne raamat ilmus.
Sellist vahendit, millega naadist lõplikult lahti saada, pole ilmselt olemas. Võib-olla kohas, kus on ruutkilomeetrite ulatuses üks pisike naadilaik, on see mehhaanilise rohimise abil võimalik. Kuid kohas, kus on naadiruutkilomeetrite keskel üks pisike naadivaba laik, pole see reaalne. Väide, et naati on võimalik hävitada pideva niitmisega, ei ole päris tõene. Seni, kuni niidetakse, naati tõesti pole. Kui aga kümme aastat niidetud koht üheks suveks mingil põhjusel niitmata jääb, on naat seal kohe uuesti platsis.
On proovitud katta naadivaipa musta, õhku ja valgust mitte läbilaskva kilega, mitmekordselt ajalehtede või põhumultsiga, arvates, et taime maapealsete fotosünteesivate osade kahjustamine kahjustab ka taime juuri ja mullas "uinuvaid" seemneid. Oma kogemusest ütlen, et see absoluutselt ei toimi, parim näide on ühe koha peal kuus või seitse aastat seisnud kalluritäis mulda, koormakate all. Ja kui siis see mullahunnik paar aastat tagasi laiali lükati ja koormakatte ära võtsin, vahtisid sealt rõõmsalt naadirisoomid vastu. Nii et fotosünteesist pole sel tegelasel sooja ega külma.
Keemiliseks tõrjeks on kasutatud glüfosaati sisaldavat Rounduppi, mida tuleb kasutada korduvalt, kuna kontaktherbitsiidid tapavad üksnes taime maapealseid osi ning taim taasloob oma maaluse risoomivõrgu juba 2 kuu jooksul. Mina ise mürke ei kasuta, seega ei oska kommenteerida.
Bioloogilisi tõrjemeetodeid ei tunta, kuna taimel endal mingeid taimehaigusi ega looduslikke vaenlasi tuvastatud ei ole. Arvatakse, et kui tema asurkonda istutada teisi hea kasvu ja levikuga rühma või suure konkurentsiga taimi nagu mungalill, maikelluke, peiulill, kobar-lursslill, roomav metsvits, harilik varemerohi, mõõljas valdsteinia, pajulill, jt võib naadist ruttu lahti saada, aga pole teada, kas see toimib kuivõrd on teadmata on tema seemnete eluiga ja toimed mullapinnas.
Minu enda kogemuse põhjal suudavad naadi välja tõrjuda erinevad ristirohud, vaak, teleekia ja vesikanepid, aga need on omakorda nii invasiivsed tegelased, et võib karta, et nendega satub lihtsalt vihma käest räästa alla.
Muuseas, hariliku naadi ainuke sort "Variegatum" pole sugugi nii hea paljuneja kui tema visa hingega esivanem. Tõin kunagi Siguldast poti ja see ei taha üldse nii hästi paljuneda, kui mul vaja oleks. Hakka või juurde hankima...
Visa hing 1, 2, 3, 4, jne jne :) Ilmselt on sul seal eriliselt soodne naadi kasvuks. Kahtlustan, et varjuline ala meeldib ehk rohkem kui päikeseline, sest mina olen küll naadist põhiliselt lahti saanud, paar kitsaskohta on ja neid saab kontrolli all hoida tõepoolest pealsete eemaldamisega. Pead hakkama seda kui ravi - ja toidutaime turustama.
VastaKustutaMina sain oma suvila aiaäärtes lokkavast naadist lahti just Roundupi abil. Eriti kevadel pritsides, kui põõsastel lehti veel polnud, aga naadil juba lehed väljas. Roundup mõjub lehe kaudu juurtesse ja tapab nii ka maa-alused risoomid. Ja see ei mõju mulla kaudu muudele taimedele.
VastaKustutaOo, supertaim, kasvab alati ja igal pool .mistahes hävitamisviisidest hoolimata, sobib kevadel esimeseks supiroheliseks ja muidu äratöötatud tervist parandama.
VastaKustutaSelge, nii kui lumi jälle ära sulab, lähen ravivanni jaoks juurikaid kaevama. Kevadeks on kallis ravimtaim ilmselt otsas ka.
Hea taim. :) Ja huvitav ... et sul ta nüüd aasta taimeks on kuulutatud :)
VastaKustutaps. Minul see valgeservaline jalutab küll juba päris hooga.
VastaKustutaSee, et ta Sul nii massiliselt vohab ja kõikjal nii elujõuline on, tähendab, ilmselt seda, et ta on Sulle mingil moel appi tulnud, aga Sa pole vist selle mõtte peale veel tulnud :)
VastaKustutaMinu arvates on ta umbrohi, kellest saab üsna kerge vaevaga lahti, kui ise olla järjepidev ja visa. Korra kuus muidugi pealsete rookimisest kasu pole. Meile tuli ta ühte istutusalasse mullaga ja taimede vahelt on teda küll kunsttükk kätte saada.
Naat on minu meelest lihtne umbrohi (võrreldes nälgheina, osja, paiselehe, kassitapu ja orasheinaga). Sest kui otsast kinni saad, tuleb kogu taim kenasti koos juurtega välja. Eriti hea on naati mullast välja rappida kevadel kui ta esimesi lehti näitab. Ka meil oli naat vanasti põhiline umbrohi. Praegu leidub teda veel rohealal ja vahel poetub väljastpoolt krunti seemneid. Avastamise korral ikka kühvel alla ja mullast välja. Sel sügisel leidsin, et naat on kenasse krüsanteemipuhmikusse pugenud. Sügisel ei hakanud soputama, aga kevadel on see esimene asi, mis ära saab põhjalikult ära puhastatud. Naadi pealsete väljakitkumisest kasu ei ole, aga juurikaid on lihtne mullast välja kaevata. Kui läheb juba kivide vahele või suurte taimede juurte vahele, siis on pekkis küll.
VastaKustutaJah, mullast ongi naati lihtne kätte saada, aga meie pinnase puhul pole tegemist mulla, vaid suurte kivide vahele tekkinud natukese huumusega, mis on segatud väiksemate kividega. Nii palju kui mul aias üldse mulda on, on see kõik peale veetud. Ja seal kivide vahel on naadil mõnus oma risoome kasvatada.
VastaKustutaMa pean aeg-ajalt mõnda püsikut kergitama, et välja noppida, sisse kasvama jätta ei saa, varsti hukas. Ühe enela istutasin ka sellepärast ümber.
VastaKustutaMis aga sügavustesse puutub, siis seda öeldi juba koolis, et kui matta naat nt 2m kruusahunniku alla, siis mõne aasta pärast on ta väljas :) Mul on paar sindrit kivila lõpus, neid kakun järjekindlalt, aga kivi alt kätte ei saa ja kivi nihutada ei jõua, pooletonnine on. :)
Niidetaval alal on aga ristikule ja võilillele alla jäänud.
Aga väga huvitav lugemine muidu :)