Lumevangis

Selle talve suurim hirm, et upun lumme, sai teoks varem, kui arvatagi osanud oleks. Õnneks võtsin ilmateadet tõsiselt ja teisipäeval töö juurest tulles varusin enda arust kõike, mida vaja oli. Kõike siiski ei saanud, Smartposti automaat streikis ja raamatupakki kätte ei saanud ja kodus selgus ka, et päris poes käimata ikka ei saa, näiteks läks sai hallitama, aga hommikune röstsai on üks asi, mis natukenegi aitab end kohe hommikust saadik seedimise korda saada.
Kolmapäeva hommikul oligi maa valge ja aina tuli juurde. Ja oleks see siis olnud mingi mõnus valge ja pehme lumi, oh ei. Roppraske läbivettinud lörtsakas, mida vaadates ma isegi ei mõelnud ise lumelabidat kätte võtta, see oleks kindlalt voodis lõppenud.
Täna hommikul vaatasin, et aina tuleb juurde ja ilmselt ma ilma kõrvalise abita toime ei tule ja panin Facebooki hädakisa üles. Päev läbi ei helistanud keegi, aga kella nelja paiku ikka üks kõne tuli. Õhtuks olin juba peaaegu veendunud, et noormees mõtles ümber või ei kui mõelnud, siis ligi ta nagunii ei pääse, sest ka valla traktorit pole käinud ja kogu sissesõidutee on umbes, aga kuskil kella kuue paiku ta ikkagi kuidagi kohale jõudis.
Noore mehe käes lendas ka vettinud lumi ja mule meeldib vaadata, kui inimene teeb tööd korralikult ja mõttega. Ise ma oma jõuga nii puhtakslakutud õue poleks saavutanud ka tervena. Ja homme saab autoga välja apteeki, poodi ja raamatupaki järele. Ning nüüd on mul mobiilis telefoninumber, kuhu helistada, kui abi vaja.
Muidugi maksab see abi midagi, aga seni, kuni aju töötab, saab raha teenida. Tervist aga kusagilt juurde osta ei saa.