Suure õpetaja külaskäik

Me tunneme Reet Palusaluga teineteist sinatamise tasemel tegelikult ikka mitmeid aastaid. Tuttavaks saime Inglismaal Astellaria aiareisil, kus oli väga põnev pikkade bussireiside ajal loenguid kuulata. Silma jäin ilmselt sellega, et kuna Räpina õppejõud soovitasid tungivalt tulbipuud mitte osta, katkes mul ühel hetkel kannatus ja ma piuksatasin, et Loode-Eestis kasvab tulbipuu nii et mühiseb...hiljem oleme kohtunud messidel ja Aiasaatega seoses, aga tema imelist aeda olen siiani imetlenud ainult piltidelt. Olen läbi lugenud kõik tema raamatud ja artiklid ja pean teda tänapäeva Eestis üheks suuremaks aianduskorüfeeks, kes on õpetanud ja kasvatanud sadu tublisid aednikke. Minus on sügav lugupidamine selle väga põhjaliku, targa, aga samas ka väga hea huumorimeelega inimese vastu.
Sellegipoolest oli mu üllatus suur, kui eile telefoni helisedes teises otsas just Reet oli, kes teatas, et lõunaosariikides pidi ilm hukas olema ja tema kavatseb tulla põhja poole Ülli-Riinat ja mind külastama. Ohsaraks, ma ütlen. Eesti austatuim aiandusõpetaja tuleb minu aeda külastama, see oli vast sündmus.
Koju rohima ma sellegipoolest kohe tormata ei saanud ja ega poleks mõtet olnud ka, aiainimestele pokazuhhat teha pole mõtet, kõik teavad, et aed on elav organism ja seal on pidevalt midagi tegemata. Nii et ma eriti ei põdenud. Rohima hakkasin küll, aga mitte külaskäigu pärast, vaid seetõttu, et vaimset pinget maandada. Selleks on rohimine parim.
Kell oli juba pool kaheksa ja taevas tõmbus pilve ning hakkas tibama, mõtlesin, et ju enam ei tulda, aga siis helises telefon ja Reet ütles, et kui ma niimoodi poole öö ajal teda vastu võtma nõus olen, siis ta ikkagi tuleks, kui juba nii kaugel on, nujah, Räpinast meile on ju peaaegu kolmsada kilomeetrit...
Nii et ikkagi tuldi. Ohhetamist ja ahhetamist oli üle ootuste palju. Esimese asjana võttis lugupeetud õppejõu ahhetama meie viljakandev muld elik selle elemendi puudumine. Et kuidas on ikka sellisel pinnasel võimalik nii lopsakat aeda kasvatada. Pakkusin talle rõõmsalt labidat, et las näitab ette, kuidas on võimalik sellises pinnases kahe labidalehe sügavuselt kaevata, aga ta miskipärast ei tahtnud ja itsitada saime korralikult.
Imetlesime keelatud tulbipuid ja kummardasime jaapani krüptomeeriat Cristata. Lõpuks läks ostlemiseks, pagasiruum sai päris täis ja müügitaimed kiita, kommentaar oli, et ta ise poleks ka uskunud, et nii palju taimi ostab. Lõpuks sain kõva kalli ja soovituse, et lase samas vaimus, oled õigel teel.
Ilmselt ei pea lisama, et peale seda visiiti olin ikka täiega kõrvust tõstetud. Tunnustust on meil kõigil vaja, ja kui seda jagab oma ala tõeline professionaal, on see eriti hinnaline. Muidugi pean seda jagama oma pereliikmetega, kui mina võin olla selle aia looja, siis abilisteta seda korras hoida oleks kaunis lootusetu.
Targemaks sain ka. Minu varemerohi, kuskilt kolme euroga põhiliigi pähe ostetud roosaõieline on mingi udupeen inglise sort, mille nimi tuleb välja selgitada ja mida on ka Reedal hädasti vaja, kui ma seda peaksin paljundama hakkama. Praegu tormijärgselt lääbakil.

Inimesed näevad asju ikka täiesti erinevalt. Mina just ükspäev mõtlesin, et igavene susarapusara, peaks midagi vist ette võtma, lugupeetud õppejõud arvas, et oi kui ilus.

Kõik see andis kokku sellise energialaksu, et täna sai meeletult palju ära tehtud, mõned tunnid hommikul ka palgatöö peale, aga peale seda läks selliseks rohimiseks, niitmiseks ja lõikamiseks, et aed näeb juba üsna vinksvonks välja. Mõnus.
Nüüd olen vastukülaskäigu võlgu. Ehk ikka suve teisel poolel lõpuks jõuab.