Lõpuks ometi vihm!

Eilne ilmateade polnud just paljulubav, no midagi lubati, nii umbes üks millimeeter. Seda suurem oli rõõm, kui hommikul kella viie paiku silmi avades katusel korralikku trummeldamist kuulsin. Keerasin teise külje ja magasin hea tujuga edasi, paari tunni pärast üles tõustes sadas ikka veel ja vaheldumisi kallas ikka päris korralikult kusagil kella kolmeni. Oligi aega rahulikult arvuti taga teha seda, mis leiva lauale toob. Penid tegid samal ajal sünkroonmagamist.

Õnneks olin täna väljaminevate pakkide taimed õhtul kuuri alla ära komplekteerinud, märgi taimi ei saaks ju pakkida. Nii et ka see töö sai tehtud ja pakid kullerile üle antud ja Smartposti ja Omniva pakiautomaatidesse viidud.
Koju jõudes oli kindel plaan hakata riideid triikima, aga enne ajas uudishimu uurima, et kui sügavalt see muld ikkagi märg on ja oh üllatust, oli ikka päris korralikult. Mis seal enam triikida, istutuskomplekt valmis

ja istutama. Päris mitu kärutäis sai maha, aga osa asju on veel müügiplatsi juures ootel ja nüüd peaks vahepeal pisut rohima, et aru saada, mis on ja mis ei ole. Kui ma leian peenrast koolnud tüüka, mille juures on müüja poolt kaasa pandud silt, kiri kustunud, siis mina seda laipa küll tuvastada ei suuda.
Vihm oli kõik vahepeal üpriski tolmuse looduse puhtaks pesnud, taimed sirutusid õnnelikuna päikese poole, aga pildistada enam ei saanud, valgus oli vildakas ja varjud teravad.
Nüüd aga ma pean siiski minema ja selle kleidi ära triikima, sest mul on seda homme hommikul vaja.