Džungel aimatavate tsivilisatsiooni märkidega

Aed hakkab lõpuks ometi täiskasvanuks saama ja kohati näeb täiesti metsik välja. Just nimelt selline metsik, nagu mulle meeldib. Mulle lakutud aiad, kus pole ainsatki umbrohukribalat ja kus ideaalse muru saavutamiseks on kindlasti mürke kasutatud, eriti hingelähedased ei ole. Aga kui nende omanikele on, siis olgu, igaüks teeb aeda iseenese jaoks.

Pargiroosid on üle pea kasvanud ja avavad sadu õisi. Põõsad on suureks saanud ja isegi õiteta loovad sadu erinevaid värvivarjundeid ja erinevaid vorme. Praegu on aeg, kus ma ei tahagi väga aias midagi uut teha, oleks jõudu olemasolevat korras hoida. Õnneks on tubli Lepatriinuisand enamuse niitmisest ja trimmerdamisest enda kanda võtnud. Täna peaaegu lubasin, et aias midagi ei tee, aga tiigiäärses augus oli nii mõnus päike, et leidsime end mõlemad Lepatriinuga kruusateed puhtaks nokkimas, seal kasvas hein juba põlvini. Tulemus sai päris ilus.

Teleekia on eri kohtadesse terve rea tittesid teinud ja see hetkel minu jaoks määramata tegelane ka, sellest on ainult hea meel, sest sinna tiigikaldale on hädasti suuri taimi vaja. Kunagi lootsin selle koha katta laudlehega, aga laudlehele seal miskipärast ei meeldi, kasvatab igal aastal poolteist lehte. Aga sellele poole vööni ulatuvale kaunitarile meeldib väga.

Alustavad esimesed pojengid ja siberlased, kummagi sordinimede teemal ma sõna ei võta, on küll olemas nimed, aga alati ma neid õiega kokku ei pane. Siberlased ei tunne end meil hästi, õisi on vähe ja puhmikud ei laiene. Mõned viis aastat tagasi liblena istutatud pole tänaseni õitsema hakanud.

 Sellel on isegi silt alles, Jewelled Crown

Kui lõuna pool olla veel pühapäevalgi vihma tulnud, siis meil oli taevas pilvedest puhas. Kella nelja paiku otsustasime, et aitab aedlemisest ja pakume ka koertele pühapäevast piknikku mere ääres. Kuna ma pole Mihkliga sügisest saadik jalutada saanud, siis oli see päris keeruline, mul on käed haiged nagu peale köievedu. Pildid tegi Lepatriinu.

Oli üks võrratult tore pühapäev, kuigi õhtul tuli taas kasta ja veelkord kasta. Aga see käib elu juurde.