Kalliralli lõunamaal

Tunnistan üles, mul pole sellest päevast ühtegi pilti, sest hommikuse segaduse tõttu unustasin ma fotoka teise kotti ja telefoniga pole mõtet pildistada, selle kaamera ei kõlba kuhugi. Segaduse aga korraldasid koerkaabakad - olime end Lepatriinuga just hommikukohvi juurest lahkunud kumbki eri vannituppa hommikust tualetti tegema, kui karvikud otsustasid just sel hetkel omaenda diivani kattemadratsi ära süüa. Ise olid peale seda rõõmsad ja õnnelikud, silmad särasid, keeled rippusid põlvini, oh jumpsus, kui lõbus oli....kuna meil koristada aega ei olnud, siis oli pilt veel täna hommikulgi selline, tubli Lepatriinu likvideeris pärast viimased tükid

Pildil on Mihkel küll sellise näoga, et tead, emme, see madrats lihtsalt plahvatas ja meie Malatiga üldiselt ei tea miks, aga väga vahva oli.
Madratsi jäänused lükkasime esialgu jalaga nurka, hüppasime juba õhtul pakitud autosse ja Lepatriinu roolimisel võtsime suuna Tartu Botaanikaaiale. Mina pole kunagi aru saanud, miks Tallinn-Tartu maanteed ohtlikuks peetakse, ohtlik pole mitte tee, vaid liikluseeskirju ignoreerivad idioodid, keda ei muudaks ohutumaks ka see, kui see tee viierealiseks ehitataks. Minu jaoks on see lihtsalt üks pikk ja lõpmatult igav tee ja küllap käiksin oma lõunaosariikide sõpradel hoopis sagedamini külas, kui saaks selle maantee kuidagi vahele jätta. Õnneks võttis tubli Lepatriinu seekord maanteesõidud enda kanda ja mina sõitsin vaid natuke Tartus ja Lõuna-Eesti hoopis huvitamatel teedel.
Botaanikaaias oli suhteliselt vähe rahvast võrreldes eelmise aastaga ja minu jaoks oli täielik üllatus, et täna kassat kokku arvestades oli seda isegi pisut rohkem kui eelmisel aastal, aga seda tänu paarile kopsakale ostule, millest ühe tegi Botaanikaaed ise. Võime uhked olla, et meie kliendid on mõlemad Eesti botaanikaaiad, nii Tallinna kui Tartu omad ja vähemalt pooled Tartu Itoh-pojengid on pärit Aavikuemanda valikust. No ja kallistada sai kõvasti, Aalujaid, Botaanikaaia rahvast ja muid sõpru. See oli kõige positiivsem.
Peale müügipäeva läks tee edasi traditsiooniliselt Muhedikemaale, aiatuuriga ma ei ühinenud, sest peale pikka istumist ja pikka seismist tuleb selga hoida. Aga natuke tuurisin omaette. See aed on elamus omaette iga kord.
Edasi võttis Rahmeldaja meid sappa ja alles andis tal Lõuna-Eesti kruusateedel sabas püsida :), meiesugused euroremonditud teedel sõitjad pole kruusaga harjunud, meil on kruusateed koju 300 meetrit ja naabritega kokkulepe, et sellel teel üle 20 kilomeetri tunnis ei sõideta...mul olid kohale jõudes käelihased valusad :) . Jälle üks imeline aeg tuhandete taimedega, hea seltskond, veel üks tass kohvi ja mitumitu musi sõbralikult perekoeralt Meerilt.
Impulssoste ei teinud, omale said kaks tellitud kuldkinga ja Ahtilt viirpuu Tatterii, Järvseljalt klienditellimus mahtus ka tänu müügile ilusti autosse ja kodus olime poole üheteistkümne paiku. Esimest korda elus olin rahul, et Selver kella üheteistkümneni lahti on, muidu pean ma seda inimestepiinamiseks, normaalne inimene peaks suutma ikka päevasel ajal oma toidu ära osta ja vaesed teenindajad ei peaks keskööni töötama nende mõne imeliku tüübi pärast, kes öösiti ringi hulguvad...aga seekord sai ikka tänane toidulaud kaetud, kuigi tunne oli küll nagu zombil, eriti ei jaganud millesti midagi.
Tänane päev läks asjade lahtipakkimisele, kastmisele, kastmisele ja veelkord kastmisele, vihma tuli umbes kolm tilka ja kõik on kohutavalt tolmune. Vabatahtlik abivägi aitas müügiplatsi korrastada. Tubli Lepatriinuisand oli eile kõik murumasinad korda teinud ja enamuse meie aakritest ja ka ära niitnud, mina lõpetasin täna ainult kuuritaguse ja mändidealuse, kus tolmas nii, et õhtuks olin nagu tolmuahv. See mändidealune on mõtete allikas, aga ega seal puhtas valges liivas vist eriti midagi ei kasva, hea, et lõpuks on midagi murusarnast tekkinud minu lapsepõlves kasvas seal ainult lõikehein...see pole vist õige nimi, aga selle all me seda tundsime.
Nüüd veelkord sauna ja duši alla ja siis põõnama...homme taas töönädal ja postkastis ootasid ka paar kopsakat tellimus, igav igatahes ei ole.