Kevadtöine nädalavahetus

Üritasin peenraid korrastada, peamiselt püsikupealseid lõigata, Edenes ja ei edenenud ka. Laupäevane ilm oli kaunis vastik, hall, niiske, tuuline, kogu aeg oli külm, sees keeras ja iiveldas, selg ja jalad valutasid. Sellest hoolimata sai püsikupealseid suure kuhja, mis õhtuses tuulevaikuses ka ära põletada õnnestus, selline säraküünlalõke, mis poole tunniga maatasa põles. Pargitatar tekitab ikka ägeda ilutulestikupaugutamise, meil kahjuks pole võimalik selle põletamisega jaanipäevani oodata, sest metsaaias koguneb neid lõkketäisi rohkem kui tuulevaikseid põletamisvõimalusi on.
Hiidtubli R tegi korda Bella haua, mille mingid metselukad laiali kraapinud olid ja millele mina poleks isegi läheneda suutnud ilma oksendama hakkamata. Au ja kiitus talle.
Tublide Lepatriinude abiga sai lõpuks triibulisest poemajast kogu mittevajalik sodi lõpuks välja tassitud ja kui vähegi soojemaks läheb, saab seal seinad ja põrandad ära pesta ning seinad tahavad ka värvimist. Viimane on töö, mis mulle kohe üldse ei istu, mul hakkab alati värv tilkuma ja voolama ja satub sinna, kuhu teda mitte vaja ole, kaasa arvatud juuksed...aga küll kuidagi hakkama saab. Laupäeva õhtune seis.

Pühapäevahommikune ilm oli huvitav, päike paistis, aga maad kattis pea lõunani rõske ja jäine udu. Sisemaal kehtivad udude kohta teised ilmaennustused, minu vanavanaema ilmaennustus oli selline, et kui hommikune udu tõuseb, hakkab sadama ja kui langeb, tuleb ilus ilm. Sest udu on meil absoluutselt igal hommikul ja öösel, mingeid pikemaajalisi prognoose sellest teha ei saa.
Lepatriinud tegid ära Heraklese vägitöö, koristasid ära onust jäänud prügimäe...nüüd on veel vaid üks nõukaaegne sodihunnik jäänud, tuleb end kokku võtta ja see ka ära likvideerida, aga praegu ei saa. Esiteks on prügi praegu niigi rohkem kui konteinerisse mahtus ja lähipäevil pole eriti õuetöödeks ka aega.
Enamikesse peenardesse vaadata ei taha. Siinkohal ei räägi talvisest sodist, vaid ikka va umbrohust. Naat, vereurmarohi, orashein ja võililled kerkivad sellise hooga, nagu poleks neid peenraid mitte iialgi rohitud ja päris mitu kärutäit umbrohtu on juba kompostiväljakule sõitnud sel kevadel. Eriti nutune on olukord kõrreliste ja siberi iiriste alas, kus see niinimetatud kruusamultš on nii orasheina täis kasvanud, et ma poleks iiriseid isegi üles leidnud, kui poleks sügisel õievarsi lõikamata jätnud. Kogu see mätas ja kruus tuleb tükkhaaval üles kiskuda ja mingit uut multši ma sinna ei pane, sest paraku tuulises salumetsas see multšivärk ei tööta, kogu aeg lendab midagi sisse, mis kiirelt mullaks kõduneb. Ja umbrohtudele piisab vähesest :). Pidin selle alaga juba eelmisel aastal tegelema, aga siis tulid tervise- ja muud jamad vahele. Tegemist on üsna aeganõudva ettevõtmisega, nii et näis. Ei põe, õnneks on siberlased visad, ehk ei lase end välja süüa.
Õnneks on palju ka ilusat. Võrkiiriseid on palju, aga neid võiks veelgi rohkem olla. Koostan juba sügiseks vaikselt soovinimekirja :)

Esimesed sordilõokannused alustavad, pildil peaks olema Beth Evans, aga vähemalt selles staadiumis näevad kõik need roosad sordid ühesugused välja.

Kahe väljakuulutatud müügipäeva kohta käis laupäeval null ja pühapäeval kaks klienti. Ehk taimemüügis teenib kahe päevaga sama palju kui palgatööl tunni ajaga :D. Pole siis ime, et liiguvad kuuldused ka väga suurte tegijate väga suurtest probleemidest. Minul on igatahes hea meel, et ma täpselt sellise pöörde tegin nagu tegin. Hobina võib sellega tegeleda.
Täna hommikul näitas kraadiklaas kell seitse hommikul +2,1 kraadi ja maa oli valge. Aprill mis aprill, kuigi eile olid hostadel ninad juba väljas. Ja maast kerkiv rabarber näeb ka alati väga lahe välja.

Ning valge näsiniin õitseb juba paar päeva. Ülimürgine, aga sellegipoolest väga ilus.