Käes ongi aprill

Saabus teine kuidagi ootamatult. Märts oli kiirekiirekiire. Uus poole kohaga töö on huvitav, aga algus suhteliselt pingeline. Seda enam, et riigiasutusesarnases organisatsioonis käivad asjad ikka hoopis teistmoodi kui eraettevõtluses. Nagu mingi paralleelmaailm, mille olemasolust mul siiani aimugi ei olnud. Aga njah, siiski huvitav. Ja kui ma tõesti ühel päeval tunnen, et mitmel rindel rabada ei jõua, siis tuleb millestki loobuda.
Reedel kuulutasin välja tööluusi. Oleksin pidanud olema koolitusel, aga õnneks sellisel teemal, kus ma eriti koolitamist ei vaja ja selg lõi ülemäärasest istumisest juba neljapäeva õhtul sellist tuld välja, et oleks veel ühe päeva istunud, oleksin nädalavahetuse ilmselt lamanud. Kõht ka jukerdas, ühesõnaga kõik ülekoormuse tundemärgid ja oli vaja aeg maha võtta. Hommiku veetsin arvuti taga ripakilolevaid asju tehes. Siis koristasin maja ja lõpuks jõudsin kasvuhoonesse juba nädal aega tagasi saabunud inglasi potistama. Neid polnud õnneks palju, mõned põnevad kolmiklilled, tiibpojengid ja veel nipet-näpet. Peaaegu oleksin õhtuks lõpetanud, aga kahe paki puhul haistis mu hundinina kerget hallituselõhna ja need juurikad läksid desinfitseerimisele. Lõpetasin täna hommikul. Siis otsisin veel üles begooniad ja panin need ka pottidesse. Peaaegu oleks jõudnud ka peiulillede külvamiseni, aga sõbrad tulid külla ja jalutasime-kohvitasime niisama.

Pojengide ninad tulevad nii maast kui pottidest, kuigi pojengialas on veel lund. Päike ei käi veel nii kõrgelt, et sellesse alasse jõuda.
Puškiiniad on lahti läinud ja neid võiks rohkemgi olla. Üldse peab augustis Inglismaale ühe kevadlillede tellimuse tegema, eelmisel aastal jäi see tervisejamade tõttu tegemata.

Eriti on juurde vaja võrkiiriseid, mida mul ju on sadu ja mis on hakanud ka kenasti paljunema. Aga võiks veel rohkem olla, sest siinses varjulises aias on krookused enamuse ajast kinniste õitega. Võrkiirised aga sellest ei hooli, kas on päikest või mitte ja õitsevad ka varjus.

Osa krookuseid on elama asunud murusse ja mõned võrkiirised leidis sõbranna kompostiplatsilt, need tuleb aeda tagasi kolida. Peaks vist igaks juhuks tokiga ära tähistama.

Mihkel, kes hommikueineks sõi ära suure vitstest lillekorvi ja õhtuooteks ühe plastmassämbri, oli terve päeva õues olemisest õhtuks täiesti kutu. 

 Aga kevadpäikest nautis isegi Malati, kes muidu pigem jahedat ja varju hindab.

Sõbranna, kellel on erinevalt minust silma pisitaimede jaoks, leidis hiiest mingi põneva õitseja, mida ma varem isegi märganud ei ole. Kuna aga just siis said fotoka akud tühjaks, lähen uuesti pildistama homme.