Lõokannuste aeg

Nädala esimene pool oli väga töine ja kiire ja teine pool melanhoolne. Teisipäeva öösel vastu kolmapäeva andis kopsuvähile alla üks lähedane tuttav, kellega koos sai juba karmide üheksakümnendate ärimaailmas teineteisele toeks oldud. Omavanuste lahkumine paneb alati rohkem mõtlema ajaliku ja ajatu, elu ja surma üle ja toob meeltesse tundeid ja mälestusi, mis alati just rõõmustavad ei ole. Neljapäeval olin ikka üsna lömmis, aga reedel oli niipalju asjaajamisi, et polnud enam aega nukrutseda. Õhtul saabusid ka Lepatriinud, siis oli ka rohkem seltsi kui ainult koertest.
Laupäevane ilm oli ehtsalt aprilline, kui juhtusid päikelises ja tuulevaikses kohas olema, võis lausa palav hakata, samas varjus tuule käes hakkasid hambad lagisema. Hommikupoolikul lõikasin roose, kahjustusi tundub vähe olevat, kuigi ma juba kolmandat aastat ei tee nendega midagi, ei lõika, ei mulda ega ammugi ei kata. Kui pookekoht on piisavalt sügaval mulla sees, ei juhtu nendega midagi.
Lepatriinu võttis ette järgmise hiigeltöö, nimelt oli harilik humal nii metsikuks muutunud, et praktiliselt lämmatanud läheduses kasvavad pargiroosid. Muud ei jäänudki üle, kui roosid pea maani maha lõigata ja humalat nii palju välja kaevata, kui andis. Kerge töö see ei olnud, mõlemal päeval sai korralikult punased põsed ja naha märjaks. Lepatriinuisand nuputas tehnika kallal, ehitas prügikonteinerile uue aluse ja maadles võsaga.
Mina tegin kergemaid asju, puhastasin müügiplatsil püsikuid samblast, umbrohust ja pealsetest. Natuke jäi veel teha, mõne tunni töö, aga kuna seal on hea olla ainult siis, kui päike paistab, siis täna sellega ei jätkanud.
Õhtul tegime sauna ja pehmitasime konte, mõnus oli. Hommikul sadas kauaoodatud vihma ja oli mõnus laisk pühapäevahommik. Keskpäevast sai ikka välja ja jätkasime poolelijäänud, Lepatriinu võitlust humalaga ja mina roosipealsetega. Eelmisel aastal lõikasid mul roose kaks praktikanti ja ma siiani ei saa aru, kuidas neil selleks kaks päeva kulus...mul läks kokku kahe päeva peale kaheksa tundi. Nüüd on see töö selleks aastaks tehtud.
Lepatriinu sai jagu humalast ja mina roositüügastest, nüüd on muidu lopsakas aed harjumatult lage,

Lepatriinud lendasid ära linna ja ma kõndisin veel natukene fotokaga aias, püüdes lahendada lõokannuste müsteeriumi, aga ilmselt valitseb sibullillede maailmas juba nii suur segadus, et ka kõige soliidsemad müüjad ei suuda enam sordi eest vastutada. Kirjade järgi olen maha pannud 11.märtsil 2014.aastal kolm sorti, Beth Evans, Evening Shades ja Canary Feathers, Panin meelega kaheliitristesse pottidesse, et sordid segamini ei läheks ja potid kaevasin peenrasse. Eelmiseks sügiseks olid mugulad pottides nii kenasti paljunenud, et istutasin nad roosipeenras kolme erinevasse kohta. Tulemus: Beth Evans ja Evening Shades kasvavad ühes pundis,

Canary Feathersit pole kusagil, aga selle asemel on kaks erinevat punast või roosat veel, neist üks Beth Evansist natuke tumedam

ja teine punane või roosa on huvitavate püstiste õitega

Aias on veel lõokannuse sortidest Spinners ja Craigton Blue, need veel ei õitse, aga ma vähemalt tean, kus need on, lehed on juba väljas. Peaks olema veel ka pruunide lehtedega Chocolate Star, aga vaat seda ma üles pole leidnud. Ega ma muidugi igale poole pole jõudnud ka. 

Nüüd on mul vaja veel hädasti kollakat lõokannust (corydalis ochroleuca),

ja kollast kuldkannust

siis on kogu värvipalett olemas, sest seda kõigetavalisemat violetset on täis nii peenrad kui metsaalune ja ma ei mõtlegi teda kuskilt välja rohida, las rõõmustab silma.

Kahe puuduoleva pildid on netist, aga õnneks ei pea neid kaua ootama, tulevad koos muu läti kaubaga algaval nädalal.