Igaüks peab oma risti kandma

...kiristasin ma täna roppraskeid pojengikaste kuuri poole kärutades hambaid. Sest otse loomulikult märkasin ma poe ette saladuslikult imbunud kaubakaste alles siis, kui olin endale lubatud igapäevase füüsilise töö tunni pojengikastide korrastamiseks ära kulutanud. Jalg valutas, selg valutas ja seedimine märatses. Aga on asju, mida edasi lükata lihtsalt pole võimalik.
Laupäeval ma küll ei tõusnud praktiliselt diivanilt üleski, ilm oli vastik ja tuuline, ei kiskunudki õue. Pühapäeval ma end toas olema ei suutnud sundida, katsusin vähemalt püsida siledatel pindadel, korda said majaesine ja terrass. Lepatriinuisand trimmerdas, kuni trimmeri pea vastu pidas ja Lepatriinu möllas kuuris, mis saab üha rohkem korda ja järjest tühjemaks, kuigi ära visatud pole eriti midagi.
Aiapoe hooaeg kestab veel täiega, hunnik tellimusi on välja minemas ja esmaspäeval läheb Hollandi päris pirakas eksport. Minu teine eksport sel aastal :)
Seega esimene aasta, kui taimemüügist on olnud rohkem rõõmu kui risti, kuigi va organism on ilmselgelt vastu töötanud.
Aiast ei tea küll midagi, ma isegi ei ole sinnapoole maja eriti sattunud. Aga läks ta mu kuuekümnetunniste tippjuhi töönädalate ajastul talvituma tükkis umbrohu ja pealsetega, läheb nüüd ka ja ei juhtu midagi. Murelikuks teeb juba mitu nädalat kestnud põud, mis kahtlemata ei mõju sügisestele istutustele hästi ja veetassijat minust praegu kahjuks ei ole.
Ahjah, esmaspäeval leidsin postkastist lihtkirja suurvarguse kriminaalasja järjekordse lõpetamise kohta. Seekord siis põhjendusega, et polevat piisavalt tõendatud, et vargus üldse aset leidis ja ma polevat politseile esitanud raamatupidamise algdokumente, mis tõendaksid, et mul see kaup üldse olemas oli. Mnjah, ma tõesti pole esitanud dokumente, mida pole minu käest kunagi küsitud. Ühesõnaga tuleb lähipäevadel kuskilt veel näpistada aeg järjekordse edasikaebuse koostamiseks, sest kuigi rahalises mõttes olen selle vana jama ammu mõttes maha kandnud, ei luba lihtsalt mu eneseväärikus lasta ülbetel ametkondadel endast niimoodi teerulliga üle sõita.
Homme tuleb pakke pakkida, tuppa küttepuid tuua ja ongi jälle võimalik füüsilise tegevuse piir käes. Rohkem ei jaksa. Aga iga päevaga läheb nõksuke paremaks, sest ravi on läbi, jalg paraneb vähehaaval ja küll jõud ka tagasi tuleb.
Peaasi, et müügiplatsil potid kokku lükata jõuan, enne kui päriskülmad tulevad. Õnneks praegu veel ei lubata.
Meeleolu aitavad üleval hoida sõbrad üle interneeduse ja karvased sõbrad, kellest Mihkel sellel pildil on küll kohas, kus ta olla ei tohiks. Aga Aalu ju võib, miks siis mitte mina...