Sundkorras horisontaalis

Igasugune terve mõistus ütles, et peale nii hullumeelset nädalat oleks tulnud pikali visata. Aga laupäevane ilm oli nii imeline, et kuidagi ei raatsinud. Hommikul, kui õues veel liiga külm ja märg oli, koristasin ja pesin köögikappe ja pesin pesu. Siis pesin survepesuriga puhtaks kasvuhoone, niivõrd-kuivõrd see õietolmukiht sealt maha tuli, katust nühkima ma eriti ei ulatunud, liiga kõrge.
Järgmisteks plaanideks olid Hollandist saabunud kobarhüatsintide (ebaharilikult suured sibulad, nagu kohaliku kaubanduse tulbid...) mahatorkimine ja muru oleks ka veel tahtnud niita, aga...olin reipal sammul sibulakorviga suundumas istutusala poole, kui mänguhoos Mihkel mulle kas peaga või õlaga, täpselt ei teagi, otse vastu vasaku jala põlve tuiskas.
Algul ei saanud arugi, et see matakas nii tugev oli, hoidsin natuke aega külmakotti peal ja läksin longates siiski istutama. Alles siis, kui kahe tunni pärast enam püsti peaaegu ei saanudki ja lähemalt vaadates selgus, et põlv oli nagu puupakk, sain aru, et asi on tõsisem, kui ma arvasin. Õnneks oli vahepeal saabunud Lepatriinul valuvaigisti käekotis, sellega sain kiunumise lõpetada ja isegi tunnikese diivanil tukastada.
Pühapäev polnud oluliselt parem, jalg paistes, külmakotid ja valuvaigistid, diivan ja raamatud. Ühesõnaga, kui ise ei taipa pikali heita, siis sunnitakse.
Kaheksakuine kivipallur-põmmpea ise ei saanud üldse aru, et ta mingi pahandusega hakkama saanud oleks, aga piidleb mind vähe süüdlasliku näoga, kui ma nägu viltu peas, kilpkonnakiirusega liikuda püüan.
See-eest madistasid tublid Lepatriinud ringi. Vahepeal kostis kõigi majapidamises leiduvate muruniidumasinate jorramist, siis saabus vaikus, aga mitu tundi kedagi näha ka ei olnud, kuni lõpuks saabus võidukal ilmel Lepatriinu ettekandega, et kasutades julmalt ära minu liikumisvõimetust ajasid nad kogu mu majapidamise segamini :).
Mida ma oma õeraasu ülimat korralikkust arvesse võttes muidugi hetkekski ei usu, aga vaatama pole ka saanud minna, mis seal kuuri taga siis õieti korraldati.
Jalg on küll natuke parem, aga arstiga konsulteerides jätsin tänase haiglasõidu ikka ära, las puhkab.
Pilte seekord pole, sest minust pole fotokaga ringi komberdajat. Aga õitsejaid on aknast näha veel rohkesti.