Mõnus hilissuvine nädalavahetus

Pühale Juurikale :) ma seekord ei jõudnud. Mu taimehuvi on hetkel kaunis kesine, sest aed hakkab sõna otseses mõttes täis saama ja uusi istutusalasid ma rajada ei kavatse, ei tule vanadegagi toime. Tiigiäärne on endiselt õudus kuubis ja ma ei taha sinna vaadatagi. Mujalgi ei saa sideraatide vähesuse üle kurta, aga vaat seda rohimise soolikat ma endas sel nädalavahetusel väga üles ei leidnud.
Laupäeval puhkasin pikalt ja põhjalikult, voodist ronisin välja alles poole kaheteistkümne paiku. Jõin pikalt ja mõnuga kohvi ja siis ronisin murutraktori selga. Paari tunniga olid olulisemad kohad üle käidud, niita saab ilmselt küll ja veel, sest soojade ilmade kestmist lubatakse veel pikaks.
Siis võtsin kaasa oma penid ja sõbranna Margiti koos kolli Queenyga ja läksime kodukanti avastama. Tööd ja tegemised kodus ei lõpe nagunii kunagi, aga vahel on vaja end tuulutada. Pildid ongi sõbranna tehtud, sest minu telefoniga pole päikese käes võimalik pildistada.

 Harju-Madise vana surnuaed

 Leetse rand kivikülviga

Harju-Madise kiriku juures olin ma vahepeal koertega täiesti kaetud :), sest ka Queeny armastab mind väga ja räägib mulle oma pika kollikoonuga alati kõrva sisse salajutte. Väga mõnusad tunnid olid.

Kodus sõbranna pilte oma arvutisse salvestades avastasin, et ma pole oma aias septembris mitte ühtegi pilti teinud? Isegi septembri kaust oli avamata. Viimane aeg oli see viga parandada. 

Roosid on veendunud, et on suvi

Hortensiatest ei saa üle ega ümber

Üheaastane rebashein künnab ja külvab iseseisvalt ja kasvab ka kohtades, kus meil on kivide peal vaid viis sentimeetrit mulda. 

Kevadel Staudenist tellitud gunnera manicata on kenasti kodunenud, aga näis, kuidas talvega hakkama saab. Muhus pidi hästi saama. 

Nokkisin valmis järgmise mägisibulavaasi, kividega mängimine on tore, aga kahjuks on meie umbrohukooslus äärmiselt alpiaiavaenulik. 

Ka keskmine vaas, milles olid sel aastal madalad aasia liiliad, läheb mägisibulatele, aga praegu pole ühtegi potti ootel. Kümmekond puud läheb pottidega maasse, sest vajavad enne õigele kasvukohale suunamist kosutamist. Homme läheb hunnik pakke välja ja hooaeg ei näi lõppevat, sest iga päev tuleb uusi tellimusi. 

Siilikübarate pidu käib alles täie hooga. 

Aga kõige õnnelikum olen ma selle nõlva üle, sest viimaks ometi koju jõudes puhkab silm korras kohal. Istutatud pole siia eriti midagi ja ega kuiva varju suurt midagi ei istuta ka, aga Lepatriinuisanda suur töö võsa likvideerimisel, sõprade abi ja Lepatriinu suur maalritöö kuuri teistkordsel ülevärvimisel on andnud nauditava tulemuse. 

Parklaserva kombinatsioon küüvitsatest ja jugapuudest on küll veel pisike ja naatide ning vereurmarohtude hellas embuses, aga küll ta kosub. 

Kännud jäävad järgmist kevadet ootama, praegu ei jõua ega jaksa ja kuigi mingeid ideid hakkab tekkima, pole vaim veel päris valmis. 

Õitsema hakkab sinine habeõis Heavenly Blue. Aga kui teised näitavad juba sügisastreid ja krüsanteeme, siis meil pole isegi neil õienuppe veel. Habeõit unustasin pildistada.

Ja Mikust hakkab juba Mihkel saama :)