Päästmisaktsioonid

Eile õhtul päästsin puid. See Saksa ettevõte, kelle käest ma osa põnevaid puid ja põõsaid tellin, võiks oma asjaajamiskultuuri poolest kuskil arengumaal asuda ja kui neil poleks nii hea kvaliteet ja nii põnev valik, oleksin ma ilmselt ammu juba alla andnud. Juulikuisest veost kuivas läbi ligi pool ja läks ikka mitu head nädalat, enne kui asi klaaritud sai. Lihtsalt keeldusin maksmast, kuni kreeditarve tuli.
Uus tellimus sai tehtud juba 19.augustil ja veel teisipäeva hommikul kontrollisin internetipõhist tellimissüsteemi, mis näitas, et kaup on saatmiseks valmis, aga veel mitte välja saadetud...ongi hea, mõtlesin, sest kuigi meil on juba mitu päeva jahe, oli Poolas, kust auto läbi tulema pidi, ikka veel 33 kraadi sooja...nende taimevedude logistikas pead sa olema hiromant ja ilmaennustaja, sest kuigi saaks ju ka eriautodega vedada, teeks see niigi kalli transpordi veel kolm korda kallimaks.
Ilmselt aga oli keegi unustanud süsteemi linnukese tegemata, sest eile lõuna ajal helistati. Kui saatja on lihtsalt jobu, siis see kullerfirma, keda nad kasutavad, on jobud kuubis ja ma pole isegi teada saanud, mis firmaga on tegemist. Mingeid saatedokumente ju tänapäeval pole, kirjutad mingile elektroonilisele jullale oma kolm risti ära ja kogu moos.
Seegi kord helistati, et eee...ma olen kuller ja tõin teile mingid lilled, kus te olete...kus ma ikka olin, 30 kilomeetri kaugusel kontoris olin. Et ma panen selle kasti siis teile väravasse. Väravasse? muutusin ma valvsaks. Mul ei ole väravat. Kus ta siis selle kastiga on? Mõningase täpsustamise abiga suutsin kulleri asukoha määrata ja ta õigesse kohta suunata. See soojaku triibuliseks värvimine oli ikka imeline mõte, seda maamärki pole nüüd võimalik mitte millegagi segi ajada tervel Harjumaal.
Päris kohe startida ei saanud, aga kui mõne tunni pärast koju jõudsin, oli kast triibulise soojaku ees. Kuigi sadas paduvihma, ei jäänud muud üle, kui lahti pakkima asuda, sest vihmast üksi mitu päeva teel olnud pottide läbileotamiseks ei piisa. Kõik vähegi kannatadasaanud läksid veevannidesse ligunema.
Täna õnnestus päästa metskitsetall. Metsloomalastel on iseseisvumisaeg ja see noorukene hüppas suurele maanteele Illurma vahel kell pool kaksteist päeval. Õnn, et autol on head pidurid ja tagasõitja pidas piisavat pikivahet, kõik pääsesid ehmatusega.
Linnast koju jõudnud, tegelesin puude päästmisega edasi, liiga väikestes pottides taimed suurematesse ja uuesti kurguni veevanni. Läheb mitu päeva, enne kui lõplikult toibuvad.
Järgmisel nädalal läheb suuremaks pakkimiseks ja saatmiseks, tellimusi on palju ja see on hea. Iga päev keset päeva linnas käimine jupitab küll päeva ära, aga samas ka distsiplineerib. Hommikupoolikuti saab kirjatöödega järje peale ja õhtul on aeg enda mudaseks tegemiseks ja taimedega jantimiseks. Täna jõudsin isegi taasviljuva maasika taimi potistada, samal ajal emataime marju näsides. Sel aastal olen taasviljuva maasika potti kasvuhoones hoidnud ja nii on marjad päris magusad.
Homme üritaks endale tellitud puud maha istutada. Viimaks on ka minul lumepuu, ilus meetrine pontšik :): Ja tuvipuu. Ja kauaigatsetud pöök Dawyck Purple.
Muidu oleks võinud ka täna veel õues madistada, aga sääsed närisid nii jubedalt, et tüütas ära. Meil on praegu rohkem sääski kui kevadel. Ja nad on väga õelad.
Pilti ei teinud, sest enamus ajast olid käed märjad ja mullased.