540

Üldiselt võtan ma praegu ühe päeva korraga. Teen jupikaupa hooaja viimaseid tellimusi, nokin jõudumööda aias, kui ära väsin, siis puhkan. Ei pinguta mitte millegagi, kõige suurem pingutus on igapäevane linnaskäimine. Mis on täpselt keset päeva. Seega olen päeva jaotanud nii, et enne linnasõitu teen arvutitöid ja pärast linnast tulekut nokin õues.
Eile proovisin ära uue akutoitel hekilõikuri. Aku on sel tundmatu firma tootel küll nõrk, kuid teleskoopvars täpselt see, mida mul vaja oli, ulatusin kõigi vajalike tuttideni.
Siis tegelesin saarvaher Flamingoga, mis oli täielikult ülekäte läinud ja segas juba õuel liikumist. Seal polnud hekilõikuriga enam midagi teha, käiku läksid kõige suuremad oksakäärid. Olles tükk aega madistanud ja lõpuks põhitüve üles leidnud, leidsin tüve küljest Hansaplandi etiketi, mis teatas, et Flamingo puhul on tegu aeglasekasvulise põõsaga. No kui mõni põõsas on nelja aastaga ligi neljameetriseks kasvanud, on minul küll keeruline seda aeglaseks kasvuks pidada. Maha läksid kõik alumised oksad, kui on puu, siis olgu puu. Ilus puu ju.
Tänaseks lubas raviarst igasuguseid asju. Kolmas päev peale esimest keemiat, iiveldus, oksendamine, isutus. Seega ei planeerinud peale linnaskäigu igaks juhuks mitte midagi ja natuke pabistasin, kuidas autojuhtimisega hakkama saan. Hommikul kell pool seitse ettevaatlikult silmi avades selgus, et  ainuke probleem oli kohviisu. Lasksin Malati ja Mihkli välja, võtsin väikese tassi kohvi. Kuna väsimus oli siiski tavapärasest suurem, tukastasin veel tunnikese. Enne üheksat siiski juba suure tassi kohviga arvuti taga palgatööasju tegemas.
Igapäevane haiglaskäik, maitsev lestafilee Soku pubis, haljastusfirmale pojengid ära viidud, jõudsin koju kella kolme paiku. Ilm oli imeline ja õues oli soojem kui majas sees. Väike puhkus terrassil, mõeldes, mida siis täna nokitseda.
Nokitsemise tulemus on pealkirjas, maha sai 540 lillesibulat. Algul mõtlesin, et panen maha ühe sordi nartsisse. Aga õhtu oli nii ilus ja soe, rohutirtsud laulsid ja kastid muudkui kahanesid. 100 nartsissi Barrett Browning (sort pärineb ajast enne II Maailmasõda), 100 nartsissi Siam, mille kohta Google ei tea suurt midagi, aga peab ka väga vana sort olema, ilmselt kunagise Nõukogude Liidu aladelt. 100 darwini tulpi Blushing Apeldoorn ja 200 Golden Apeldoorni. Ja kuna hoog oli sees, said teise istutusalasse maha ka 20 tulpi Gudoshnik ja 20 tulpi Montreaux. Kahe viimase sordi päritolu ei tea, aga esimesed on kõik pärit Eesti kasvatajate käest. Tulpide jaoks oli ehk natuke vara, aga mis tehtud, see tehtud. Oktoobris poris roomamine mind eriti ei ahvatle.
Pilte eriti ei teinud, õhtuks oli valgus halb, püüdsin kätte saada oma sügislemmikuid vesikanepeid, aga ikka jäi udune

Päeva suurim üllatus aga tuli ikkagi kasvuhooneesisel taimede toibumisplatsil. Kui viimane saksa saadetis tuli, polnud võimalik seda õieti üle lugeda, kohe pakkekastidest kastmisvannidesse ja sealt edasi juba tellijatele, alles eile sain lõpliku soti kätte ja tee või tina, kaks puud on sellist, mida pole tellitud ja pole ka arvel. Silte ka pole. Kuidas nad saadetisse sattusid, pole aimugi. Kontrollisin tarnija valikut, no kõige lähedasem asi on vist hõlmikpuu Fastigiata.

Googeldades selgus, et olen saanud järjekordselt kaks koletist, 15 meetrit kõrged ja 5 meetrit läbimõõdus. Kuhu ma need tondid panen, on iseküsimus. Esialgu lähevad koos pottidega talvituma.