Aiamisi ja saiamisi

 Laupäeva hommikul viisid kõigi aiagurmaanide teed Võhma ja au Võhma Kanarbikule, kes juba kolmandat aastat sellist toredat üritust korraldab. Loomulikult kaasnes sellega palju kallistusi ja kohtumisi armsate inimestega.Lehvivas keebis ja pikakskasvanud juustega M näeb välja nagu kusagil mõõga-mantli filmist väljakukkunu :)

Keegi eile Võhmas küsis, kui suured on hortensiate õisikud. Tikutoos üldtuntud võrdlusobjektina oli piisavalt kerge, et õisikutel püsida neid vigastamata. Puishortensia Annabelle

 

Aedhortensia Limelight

 Aedhortensia Vanilla Fraise

 Kuivõrd Võhmast sai edasi mindud veel Muhedike juurde, seal ma põhimõtteliselt fotokat välja ei võtnud, sest valgus oli liiga halb, jõudsin koju kell kaks öösel. Otse loomulikult olin hommikul nagu zombi, no ei istu mulle see öösiti ringihulkumine. Molutasin ja tukkusin pea keskpäevani, siis aga tuli eilsetest positiivsetest elamustest saadud energialaks tagasi. Istutasin maha kõik Võhmast hamsterdatu, viimase puishortensia sel aastal Mega Mindy, neli sorti nartsisse ja veel paar ripakil olevat potsikut ja jäi aega septembrikaunitaridest piltegi teha. Roosa krüsanteem, mille nimi on kahjuks kadunud, aga kes ühena vähestest meil uhkelt õitseb.

 Perovskia näeb pildil lahjavõitu välja, tegelikkuses on ta imeilus.

 Viltune kilpkonnalill

 Kirju jalakas

 Amuuri siidpöörise, selle keskel oleva hiiglase, ostsin mõned aastad tagasi Aiasõbrast. Võimaliku külmahellikune istutasin ta algul künka otsa, kus soojem, aga seal talle ei meeldinud,. kasvatas nii poolteist- kaks kõrt. Eelmisel kevadel tiigialaga alustades kolisin ta ringi, sest igasuguste siidpööriste parim koht on vee ääres. Nüüd on lubatud pea kolmemeetrine kõrgus pea käes, võrdluseks, eesolevad tutsakad on umbes poolemeetrised siberi iirised.

 Ameerika kermesmarja valmivad viljad lausa säravad päikeses

 Põõsasmaranatel on pidu

 Tulbipuu on end juba minust pikemaks kasvatanud, aga paraku need pungad. mida õiepungadeks pidasin, olid ikka lisalehtede pungad

 aga ärgu õitsegu, ka kahe käelaba suurused lehed on imeilusad

 Kolmeaastased püsikud hakkavad täiskõrgust saavutama, üle kahe meetri venitab end lõhislehine päevakübar. Aga ei taha omal jõul püsti seista.

 jasmiinipõõsa varjus soleerib kobarpea

 suvikud kasvavad meil põhiliselt ise paljunedes, ainult peiulilled on ette kasvatatud. Kuna selle koha peal on maa sees ilmatu kivimürakas ja selle peal vaid umbes 5cm mulda, püsikuid siia panna ei saa. Aga suvelilledele sellest piisab.

 Ja siis ma tegin üle tüki aja süüa. Viineripirukaid juba tegelikult reede õhtul. See on küll nii lihtne toit, et sellega peaks hakkama saama isegi üksi koju jäetud mees :D. Oluline on muidugi, et viinerid oleksid lihast, mitte tontteabmillest. Lehttainastes ma erilist vahet peale hinnavahe leidnud ei ole. Nipp on veel selles, et taignast tuleb lõigata umbes 2cm laiused ribad ja need ümber viineri keerutada, jääb õhulisem ja krõbedam. Plaaditäiest pirukatest oli mulle hommikuks pildistamiseks ja söömiseks jäetud kaks.

 Ning kuna M ahnitses Muhedike pirnupuu alt terve kotitäie pirne, olin ma sunnitud kooki tegema. Googeldasin retsepti, aga midagi ahvatlevat ei leidnud. Siis improviseerisin.
100 g võid
100 g tumedat šokolaadi (kasutasin Bitterit)
                    sulatada ja segada mikrolaineahjus
4 muna (kodustelt kanadelt) vahustada
2 dl suhkruga
munavahule lisada
2 dl jahu segatud 1,5 tl küpsetuspulbriga
lõpuks lisada või ja šokolaadi segu
silma järgi hinnates umbes pool tainast valada määritud plaadile
lisada ca 1 kg pirnitükke ja 1 peotäis jõhvikaid
kallata peale ülejäänud tainas.
Esialgne mulje oli, et kas pirne oleks pidanud olema vähem või tainast rohkem...aga tulemusel ponud vigagi ja katseisik M pistis hooga nahka kolmandiku kooki ja väitis, et väga hea on. Minu magusasoolikas pole täna kodus, ja karta on, et hommikuks pole kooki.