S***a kah ja muid saavutusi

Et mis hunnik see on...

ega vastust võib juba pealkirjast mõistatada, tegemist on sulaselge varandusega ehk puhta hobusesõnnikuga (varandusega juba seetõttu, et viimati maksis 45-liitrine granuleeritud hobusesõnniku kott aiapoodides kusagil viie euro kanti ja ma isegi ei oska arvata, kui palju liitreid selles hunnikus on). Aga miks need liitrid keset meie sissesõiduteed on - eks ikka seepärast, et väiksemat autot kui selline, mis ei tahtnud ilma naabrite juurde minemata kaadrisse mahtuda, polnud vennal välja pakkuda.

No ja kuna selle 15 meetri pikkuse jurakaga sai meie õuel sõita ainult ühes suunas, siis sai ka kallutada ainult ühte kohta ja mida teha, kui sinna see sõnnikuhunnik lihtsalt ei mahtunud...õnneks on meil võimalik vähemalt teiselt poolt välja saada, muidu oleks vend koos rekkaga lihtsalt siia pidanud jääma.
Nüüdne seis on siis selline, et M viskab kottpimedas ja kaevurilambikesega sõnnikut, et hommikuks sissesõidutee puhtaks saada, aga vähemalt väetisemure on küll mitmeks aastaks murtud...

Aga ühe asja pooleldi valmissaamisega on hoobelda ka, juba eilsest õhtust, kaua tehtud, kaunikene, aga majaesine okaspuuala on nüüd siis lõpuks õigetes mõõtudes valmis. Kui nüüd natuke ajalukku minna, siis 2004.aastal nägi see koht välja sedasi:

Järgmised pildid leidsin 2007.a. maikuust

Pilt sellest kuu aja tagant, kuupäev 28.august, suur segadus pildil põõsa taha jäänud,

ja eile õhtul sai siis paika viimane kergkruusakott ja kogu see ca 100m2 suurune ala on nüüd katte all, pildid ei tulnud eilses hämaruses küll enam suuremad asjad

suur tükk taas enam-vähem korda ja hooldusvabaks saanud. Ja üleüldse, kui tekib tunne, et midagi ei jõua ja miski ei saa eales valmis, on päris hea, kui vahelduseks vanu pilte kõrvale panna on :). Teha on nüüd veel kahe kergkruusaala vaheline teeosa, aga sellega pole kiiret kuhugi ja ei juhtu ka midagi, kui see kevadeks jääb.