Kirgas ja kaunis

...oli eilne ja tänane ilm. Soojakraadidega muidugi polnud priisata, üle kümne kraadi varjus ei tõusnud. Aga päike paistis, õhk oli selge ja loodus värviline.
Eile said maasse nartsissisibulad ja kõik põõsad, mis pidid potiga maasse saama. Kokku korjatud kastmispüstolid ja muu taoline nänn. Tegemist vajavad tööd on veel rooside muldamine, tulbisibulate maassetorkimine, kujude ja muu sellise katuse alla korjamine ja kui ilma ja entusiasmi jaguks, peaks natuke pargiroosivõsaga võitlema.
Krüsanteemid pole ikka õitsema hakanud. Roosidest õitsevad umbes pooled ikka veel ega kavatsegi lõpetada, pöösad puha pungi täis. Sellepärast ma roose vist nii väga armastangi, et nende õitsemine kestab ja kestab kuude kaupa, erinevalt enamikest püsikutest. Pildil eestimaine sort Mati.

Üks tänuväärne püsik paistab olevat sel aastal Sarastrost hangitud ussitatar, hakkas õitsema juulis ja õitseb vapralt siiani, ainult algul purpursed õiekoonlad on heledamaks pleekinud.

Tõeline sügispidu on aga peiulilledel.

Tänane päev sai kohe hommikul laiskuspühaks kuulutatud, ilusast ilmast hoolimata. Lihtsalt ei tahtnud ega jaksanud midagi teha, viimaste tihedate nädalate väsimus murdis sisse. Ja üldse on viimasel ajal nädalavahetustel majas minu jaoks natuke liiga rahvarohke. Unistan nädalavahetusest, kui saaks täiesti üksi olla. See ei tähenda mittehoolimist, lihtsalt mu üksindusevajadus on vist nii-öelda keskmisest inimesest määratult suurem ja suur perekond on küll viimane asi, mida ma endale kunagi soovinud oleksin. Alati oleks muidugi võimalus sulguda oma tuppa, aga seal pole  lihtsalt niisama olemiseks eriti mugavaid tingimusi, tuba pole selleks mõeldud, ikka rohkem magamiseks-riietumiseks.
Külm on mul ka, vahetpidamata. Kuigi toas on 22 kraadi sooja, saan mina sooja ainult end kõrvuni sisse pakkides. Ninaots külmetab, käed külmetavad, jalgu päästavad villased sokid. Väsimus vist.