Eile said maasse nartsissisibulad ja kõik põõsad, mis pidid potiga maasse saama. Kokku korjatud kastmispüstolid ja muu taoline nänn. Tegemist vajavad tööd on veel rooside muldamine, tulbisibulate maassetorkimine, kujude ja muu sellise katuse alla korjamine ja kui ilma ja entusiasmi jaguks, peaks natuke pargiroosivõsaga võitlema.
Krüsanteemid pole ikka õitsema hakanud. Roosidest õitsevad umbes pooled ikka veel ega kavatsegi lõpetada, pöösad puha pungi täis. Sellepärast ma roose vist nii väga armastangi, et nende õitsemine kestab ja kestab kuude kaupa, erinevalt enamikest püsikutest. Pildil eestimaine sort Mati.
Üks tänuväärne püsik paistab olevat sel aastal Sarastrost hangitud ussitatar, hakkas õitsema juulis ja õitseb vapralt siiani, ainult algul purpursed õiekoonlad on heledamaks pleekinud.
Tõeline sügispidu on aga peiulilledel.
Külm on mul ka, vahetpidamata. Kuigi toas on 22 kraadi sooja, saan mina sooja ainult end kõrvuni sisse pakkides. Ninaots külmetab, käed külmetavad, jalgu päästavad villased sokid. Väsimus vist.
See ussitatar on tõega vinge!
VastaKustutaA ega Sul palavikku ole? Külmetanud?
Praegu on tõesti imeline aeg ja tühja sest soojast:) Nii on muidugi patt ühele külmavaresele öelda, aga vähemalt hingel peaks küll soe olema.
VastaKustutaHingel on miskipärast eriti külm, ei teagi, miks. Ja töö juures on 18 kraadi. Tahan emigreeruda!
VastaKustutaKusagil oktoobri alguses tabab mind ka mingi kohanemisraskus. Planeerisin pühapäeva päikese käes vedelemiseks, aga ei õnnestunud. Kaks laupäeva on läinud lapse remondi- ja kolimistalgutele. Mis on tore, aga kui saaks ikka kahes kohas korraga olla :)
VastaKustutaRoosid on imelised jah, eriti sügisel.
Hmmm. Ka minus on särts kaduma läinud. Äkki puhkasime suvel üle? Ei oska enam reaalsuses elada?
VastaKustuta