Eilne ilm oli vähemalt imeline ja koju tagasisaabumise shokk polnudki väga suur, kuigi reisiväsimus kontides. Aed muidugi nägi välja nii, nagu näevad välja aiad, kus keegi pole mitu nädalat käinudki. Mis ka tõsi oli, õhtuti kipub juba pime olema, eelmisel nädalavahetusel olevat vihma ladistanud. Igatahes suur tiik on vett pea ääreni täis ja selle kahemeetrist sügavust ei oskaks enam aimatagi.

Peale muruniitmise ei jõudnud eile midagi ja sellestki jäi osa tänaseks. Täna said veel maasse poolteist ööpäeva vihmaveetünnis ligunenud siberlased, nartsissid Altruist ja Yellow Cheerfulness ja sadakond krookusesibulat varakevadiseks silmarõõmuks. Rohkem ei viitsinud, jube külm oli, suurt üle kümne kraadi ei tõusnudki ja vinge tuul tegi asja veel hullemaks. Kõikjal laiutava umbrohu suhtes tuleb vist loota, et ühel päeval koristab selle külm, minust küll sellise ilmaga rohijat ei ole.
Mets on hõredamaks muutumas, saared ja toomingad täiesti paljad, osa kaski ka. Aga roosid õitsevad veel ja eriti rikkalikult on sel aastal hilise ärkamisega olnud põõsasmaranate õiemerd. Krüsanteemidel on õiepungad, näis, kas jõuavad puhkeda. Kurb on see, et kumbki Sarastrost ostetud krüsanteemidest omal jõul püsti ei seisa ja vajavad toestamist. Üldse kipuvad taimed sel aastal maad mööda roomama, dekoratiivfüüsal on laternaid täis, aga kõik mööda maad laiali.

Kured kogunevad parvedesse ja huikavad puudelatvade kohal. Sügis on käes.