Aiahooaja lõpp

Tänasega võib vist aia-aasta enam-vähem lõppenuks kuulutada, kuigi jah, ma ei teinud aias täna midagi. Kui aus olla, siis ma ei teinud täna õieti üldse midagi peale pisukese koristamise ja pesupesemise. Ilma keeras koledaks, päev läbi on olnud vastikult hall ja pealelõunal tõusnud tuul rapib puude küljest lehti.
Mõtlesin möödunud aiahooaja headele ja vähem headele asjadele. Enesele meeldetuletuseks mõni asi kirja ka.
Ebaõnnestunud projektid:

1) kartulikasvatus. Esiteks, ma unustasin ära, et ma mingid kartulid betooninõudesse üldse panin. Kui see mulle septembris meelde tuli, leidsin sealt ainult pöidlasuurusi tumerohelisi pabulaid, mis kuidagi söödavad ei tundunud. Ei ole mul kohe mitte kätt nende söödavate asjade peale.
2) kõrgpeenar. Läheb järgmisel aastal lammutamisele-likvideerimisele. On täiesti vales kohas, maitsetaimede toomiseks liiga kaugel ja pealegi kiratseb seal kõik, mida sinna istutatud on. Peale umbrohu, mis kasvab hästi. Ometigi olen sinna kottide kaupa Biolani kotimulda uhanud. Maitsetaimede jaoks tuleb uus koht välja mõelda, midagi juba ajukäärudes liigub.
3) nn. söödavatest asjadest läksid aia taha veel kõik salatid, mis muutusid kibedateks ja hanemalts, mis osutus täiega mittesöödavaks. Ühesõnaga, oma aiast saime ainult tilli, sibulat ja peterselli.
4) täielikuks ämbriks osutus veel päikesepatareidel töötav mutipeletaja. Muttidel pole sellest sooja ega külma, terve õu on üles kaevatud. Mõtlen juba kaks kuud, kas osta mullamutt.ee - st see superpeen lõks, aga siiani olen jäänudki kahtlema, sest elupõlise linnaplikana olen ma haruldaselt vilets laibakoristaja. No ei suuda loomalaipa kätte võtta, isegi mitte kinnastega.
5) kõige suurem segadus aga on igasuguste taimenimekirjadega, mis juba kevadel käest läksid, kui teod need paganama sildid ära sõid ja edaspidi läks asi ainult hullemaks, sest osa taimi tuli teatavasti ise ja ei võtnud visiitkaarte kaasa. Nii et nüüd on mul selleaastaste istutustega üks suuremat sorti segadus, ainuke asi, mis on absoluutselt korras, on rooside andmebaas. Seegi hea.

Muidu on enamik asju hästi olnud. Talvekahjusid suhteliselt vähe ja taimedele meeldis see soe ja niiske suvi väga. Paar etteplaneerimata istutusala tekkis juurde. Aasta õnnestumine oli muidugi suur tiik, mis täiesti vabatahtlikult vett täis voolas. Kui ma oma praegusest tööst ära tüdinen, hakkan kaevumeistriks. Ei, mitte selleks, kes kaevab. Selleks, kes tähtsa näoga ringi käib ja näpuga näitab, kuhu kaevata, mul pole isegi vitsu vaja :D.

Plaanid? Plaane pole, kohe üldse ei ole. Vähemalt selliseid, mis miskitpidi taimedega seonduksid. Esialgne tunne on selline, et jätaks järgmisel aastal püsikud kohe üleüldse rahule, sest kaevamisest ja rohimisest on täiesti siiber. Ja ühtegi ideed ka ei ole. Tegeleks natuke olemasoleva korrastamisega ja ehitaks valmis juba kaks aastat idee staadiumis olnud grillimisterrassi-väliköögi. Maja värv tahab värskendamist. Üks aken on puruks, niiduki alt lennanud kivi tagajärg ilmselt. Nii et tegemist küll ilma botaanikatagi, rohida-kasida tuleb niigi.
Aga maranad tunnevad end veel hästi. Sordinimed on neil ka kusagil olemas, aga hetkel ei viitsi otsida.