Septembrikuu esimene

Laupäeva hommik ei tundunud eriti ahvatlev. Kraadiklaas näitas ainult kümme kraadi ja enese õuesundimisele kulus kaks tundi. Vähemalt vaatasin selle aja jooksul Aiasaadet, kuigi seegi eriti ei stimuleerinud, ilus oli vaadata küll, aga tekitas pigem tunde, et selliseid asju mina nagunii teha ei jaksa ega suuda...
 Kõigepealt tuli üle vaadata paari viimase päeva tormikahjud. Kui augustitormid läksid meist kaarega mööda, siis seekord saime natuke sasida. Tormipoisid olid tükkideks lammutanud ja mööda õue laiali loopinud plastikust kompostikasti, igal pool vedeles saare-, pärna- ja kaselehti ning oksajuppe ning ka mõned püsikud olid korralikult pihta saanud. Ageratina "Chocolate" tükkideks rebitud, krüsanteemid maha murtud ja moosesepõõsa oleks keegi nagu vikatiga maha niitnud. Ehk jäävad ellu, kuigi jah, püsiku- ja oksatükke vedeleb kõikjal laias kaares siiamaani, suur tiik on oksasodi täis ja lisaks oli torm sinna tassinud prügikasti koos sisuga grilli juurest :(.
Roosidel polnud õnneks häda midagi. Ritausma teise õitsemise õied on esimestest hoopis tumedamad. Ka teised roosid on õienuppe täis ja juba pikemat aega, osa kipub lausa nupus närtsima, sest õitsemiseks oli vahepeal liiga külm.

Suurem sodi kokku korjatud (väiksema eest hoolitseb muruniiduk), tassisin kangarulli kuuri alt välja ja hakkasin juurdelõikusega tegelema. See ennemuistsest ajast jäänud mööbli vaheriie on end pinnakattematerjalina 100% õigustanud, ei idane, ei mädane, laseb läbi vee, aga mitte umbrohu ja erinevalt paberist ei haaku sinna ka seemnetega rändav umbrohi. Kõigepealt said katte Põltsamaalt pärit roosid, kangas+turvas, seda peenart ma pildistada unustasin.
Edasi juurdelõikus, roomamine ja katmine jätkus, mina lõikasin ja laotasin kangast ja Lepatriinusõber vedas ja laotas killustikku. Nii said korda nii mõnedki räämas olnud nurgakesed, kus kõigele lisaks veel ka hullult kehv niita oli. Nüüd on hoopis ilusam ja kui vihm veel killustiku puhtaks peseb, saab veel ilusam olema.

Osa killustikku vedasid Lepatriinud ka sissesõidutee aukudesse, nii et kokku oli see kivikogus ikka üsna suur, mis ära laotatud sai, kuhi kahanes päris jõudsalt.
See suvi on ikka kummaline olnud, algul pikalt külm kevad ja sellele järgnenud troopikailm on mõnedele taimedele väga veidralt mõjunud, näiteks maranad hakkasid õitsema alles augusti teisel poolel. Ja nagu öeldud, rooside teine õitsemine pole siiamaani õieti alanud. Palun võililli mitte vaadata, sest rohida ma küll ei jõudnud :).

Peale seda katmismaratoni ja laupäevaõhtust sauna magasin endale täiesti ebaiseloomulikult pühapäeval kella kümneni. Hommikukohvi joodud, ajasin traka kuurist välja ja ladusin käru puid täis. Puud koos pottidega vihmaveenõudesse ligunema, ise auke kaevama. Täiesti müstiline, sain peaaegu kõik augud sinna, kuhu tahtsin, see on meie kivisel krundil väga ebaharilik, tavaliselt tuleb ikka paar-kolm kohta enne läbi katsetada, kui kuhugi augu maasse saab, Täna vedas.
Viis erinevat mändi, kaks pihlakat - Koehne ja Vilmorini, kirjulehine jalakas, must leeder, kaks nulgu, kadakas Blue Alps, forsüütiad, soolapuu, kukerpuu, niimoodi ei tundugi nii palju, aga tegelikult mässasin terve päeva. Metsaalused puud said katteks kanga ja kooremultshi, õuepealsed kanga ja killustiku. Lõpuks laotasin laiali veel sügisväetise ja viimase asjana korrastasime veel Lepatriinuga valge sireli alust, sinna sai katteks esiku põrandalt üles tõmmatud vana linoleum :D, peale killustik ja sealt ei tohiks küll nüüd enam ükski naat läbi pääseda.
Püsikupeenra katmiseni ei jõudnud,

 aga küll jõuab, seda enam, et sinna peab enne veel paar delfiiniumi istutama. Mis on hetkel alles Deia aias kastis.
Minu enda peenratagune on üpris tühi, kuus põõsakest veel istutamata ja needki iseseisvaks eluks vist veel noorevõitu, näis, millele veel koha leiab - või talvituvad potis.