Lõunamaal

Neljapäeval sai siis kiirkorras teoks tehtud ammumõeldud retk lõunaosariikidesse.Et puhkus ju kohekohe lõppemas ja tõtt-õelda polegi kodutalust rohkem välja saanud kui paar korda poodi.
Hommikul kell seitse ärkamine oli küll harjumatult raske, aga hakkama saime, kuigi jah, see, et ma pidin Deia käest midagi kaasa võtma, tuli mulle meelde Raplas :(.
Esimeses kohas ootasid juba kallid ja suure koera keelega pesti lompsti teeliste näodki puhtaks. Jõime imehead kohvi, kallistasime,  ajasime juttu, imetlesime vähemalt miljonit päevaliiliat ja astilbet ja hostat, silme ees läks lausa kirjuks. Väga uhket tiiki näidati ka. Oleks kauemgi olnud, aga kell muudkui keris edasi. Kaasas "kullerpakk" jõeflooraga, rändasime edasi.

Järgmises kohas olid nii jõukad ja helded inimesed, et meie saabumise puhul pandi lausa ilutulestik püsti, lasti saluuti ja pilluti peoga pärleid taevast alla. Ja vikerkaari oli seal taevas kohe mitu tükki ja üks anti hiljem koduteelegi kaasa, saatis meid kuni Viljandini.

Oli see vast ikka hirmuhke istutusala ja võttis kohe heas mõttes kadedaks, heas mõttes seetõttu, et sellist rohelist kadedust mina üldse tunda ei oska, aga ilusa ja ihaldusväärse asja nägemine annab mulle nii mõnikordki vajaliku kabjahoobi pehmesse kohta ja paneb tegutsema....See maakivikillustik oli nii ilus, et ma kohe pean seda endale saama, kui keegi teab, kas seda ka kusagil Harjumaal müüakse, võiks mulle teada anda.
Kui äike järgi jäi, ei aidanud enam ka lehvivates suvekleitides külaliste äge protest, et nemad tulid ainult külla ja üldse mitte taimi hamsterdama ja üleüldse pole neil kaasas ühtki kotti ega kasti ega üleüldse midagi ja auto läheb mullaseks...kohe hark maasse ja olimegi tosina päevaliilia õnnelikud omanikud, no muidugi ei saa öelda, et see mind õnnetuks oleks teinud, seda enam, et eestimaised sordid otse aretajalt, veelkord suur aitähh. Sordid siis ka juhuks, kui midagi jälle kaduma peaks, mine tea, mille meie mutantteod järgmiseks ära süüa otsustavad: Anahita, Annely, Erika, Lilian Wirick, Magister, Mesinädalad, Meret, Milord, Molbert, Rainer, Sire ja üks ilma nimeta tegelane, kes pidavat see-eest väga ilus olema (tsitaat), eks ehk järgmisel aastal saab ka nime teada. Ja siis veel haruldane jõgi-ristirohi (Senecio fluviatilis syn. Senecio saracenicus).
Kodutee oli pikk ja pime, aga kusagil peale südaööd jõudsime koju, pikast päevast oli unigi läinud ja jõudis kohale alles kella kolme paiku.
Hommikul sai kohe röövsaak pottidesse pandud, ja siis veel päev läbi aias askeldatud, õhtul anti üle tüki aja niipalju tuulevaikust, et jõudsin ka roosid ära pritsida, öösel hakkas muidugi jälle sadama nagu viimasel ajal tavaks, aga ehk ikka jõudis see keemia mõjuda, eriti hullusti tundub sel aastal olevat roosi lehevaablast ja see sinder järab isegi kibuvitsu.