Suve süda

Üks äraütlemata mõnus nädalavahetus oli. Algas juba reede õhtul, kui Deia perega roose imetlemas käis. Laupäeva hommikul aga leidsin Ehitusmarketist, kuhu ma olin tegelikult suundunud lilletugesid ostma (jah, ma tean, et ma lubasin taimi mitte osta, aga ma pole lubanud, et ma roose ei vaata ka...) üksiku ja kurva Morden Sunrise. Mis mulle muidugi kohe autosse ronis. Täiesti ise. Ja võttis oma valgeõielise sõbra Henry Hudsoni ka veel kaasa.

Oleks neid Sunrise kaks olnud, oleksin teise viinud kenale inimesele Trummile, kellele end külla pressisin. Aga kahjuks oli ainult üks ja ma olin piisavalt isekas, et see endale jätta.
Peale Trummlandia külastamist oli kindel plaan natuke terrassil lohetseda. Lepatriinu aga näitas halba eeskuju ja peagi leidsin endagi kasti ja kõplaga peenraid rohimas.
Õnneks katkestasid selle tegevuse järgmised külalised.
Ahjaa, reede õhtul saime jälile ka sellele tegelasele, kes juba mitu suve järjest meie mustsõstrad ära sööb. Ja mina kahtlustasin linde...oli see vast linnuke, viiekümnekilone ja karvane. Istus põõsas ja sõi kahe suupoolega. Seni, kuni ma fotoka järgi jooksin, oli mustsõstardest isu täis saanud ja ampsas vähele kuumaasikaid peale. Kaukaaslane-taimetoitlane...

Rooside aeg aga on täies lõõmas. Kõik lõhnab ja aiast tuppa ei taha üldse tulla.

Tänane südasuvine ilm oli ideaalne koerapesuks. Kõigepealt käis vannis kolli ja kauka viisime õhtupoolikul merre. Ujusime ja mulistasime isegi. Sellest pilte paraku ei saanud, polnud kedagi, kes pilti teeks, kõik olid meres.
Vihma hakkas sadama tegelikult juba siis, kui me alles vees olime. Õnneks jõudsime enne suuremat padukat koju. Olime vast viis minutit kodus olnud, kui pikne kärgatas ja taevaluugid tõsiselt valla löödi. Sadas ikka lausa valget vett taevast alla ja kõu kärkis ikka väga lähedal.

Vihmasaju ajal said purkidesse Keila turult ostetud üheksa kilo kurki, sellega on hoidistamishooaeg alanud ja lõppenud. Mitte et ei viitsiks, aga lihtsalt konserveeritud köögivilju ei söö meie peres keegi. Kompotte-moose kah mitte. Mul endal hakkab punasesõstramahlale mõeldes sees keerama, lapseeas oli see kohustuslik programm.

Kaks aastat tagasi, kui ma südasuvel opihaavu lakkusin, arvas mu tolleaegne kaasa, et mul on nüüd piisavalt aega selleks, mida tõeline naine suvel tegema pidi, hoidistamiseks nimelt. Hiljem jagasin kaks aastat neid purke laiali ja mõned moosid on ikka veel alles. Nii et ei enam. Kurk on ainuke, mis purki saab ja mul on kahtlane tunne, et ka see üheksa kilo oli natuke liiga palju.

Kaktusel aga avanes kolmas õis. Üheksa õienuppu on veel. Kaks Kähri käest saadud kaktust kosuvad ka kenasti.




Kuna laupäeval ostetud kahte roosi polnud kuskile istutada, sain poisi abiga endale uue roosipeenra. Seal on nüüd veel ruumi. Khm.

Lepatriinu paralleelprojekt on kah peaaegu valmis, ainult pinoteksida veel. Väga mõnus on pesu kuivama panna, ei mingit savis sumamist ega talvel kiilasjääl libisemist enam. Üks kividevahe vähem niita ka.


Auto aga jäi jälle koristamata...