Paljajalu Botaanikaaias

Väga piinlik lugu igatahes, aga Tallinna Botaanikaaeda polnud ma aastakümneid sattunud. Vähemalt kooliajast saadik. Tänu meie noorele ja usinale infojuhile sai aga laupäevane firmapiknik sealsel piknikuplatsil korraldatud. Päris mõnus oli paar tundi paljajalu murul paterdada nii, et ei pidanudki selle aia eest ise hoolt kandma. Enne kojuminekut aga muidugi pidi rosaariumist läbi käima. Tänud siinkohal kahjuks anonüümseks jäänud aednikule, kes minu ja Lepatriinu omavahelist jutuajamist kuuldes meile tasuta väikese ekskursiooni tegi, ise vabandades, et sekkus, aga kuna jutt olevat olnud vähe asjatundlikum kui tavakülastajal, siis tekkis tal tahtmine meile põnevamaid asju näidata. Sellise sekkumise üle on alati heameel. Muidugi sai sealt leitud ka uusi lemmikuid, mida ihaldada.

Koju jõudes taas oma aiatööd. Maasse viimased tutsakad, nüüd pole otseselt istutusootel enam midagi, potis on veel need asjad, mis jäävad kas sügiseks või lausa järgmiseks kevadeks. Kokku on sel kevadel meie aias uue kodu saanud sel aastal üle kolmesaja ühiku puid, põõsaid ja püsikuid ja sellega võib kevadise istutushooaja ehk ka lõppenuks lugeda. Kõvasti kastmist - muld on meil rohkem kui labidalehe sügavuselt täiesti tuhkkuiv, neid piisku, mis vahepeal antud on, pole olnud võimalik vihmaks lugeda. Natuke niitmist kriitilisemates kohtades. Kõvasti rohimist ja okaspuualuste multshimist. Ja oligi nädalavahetus läbi.
Täna hommikul kell pool seitse näitas kraadiklaas akna taga seitse kraadi sooja. Eestimaa suvi, täis üllatusi.