Sügis käes, suvi kestab...

Just nii mõtlesin eile kohvitassiga terrassil hinge tõmmates. Kui kased ja toomingad juba nii raagus ja rääbakad välja ei näeks ja õhtuti nii vastikult vara pimedaks ei läheks, poleks sügist õieti aias märgatagi. Roosid õitsevad, päevalilledki on lahti läinud ja paistab, et isegi enamusest gladioolidest saab asja. Öökülma veel niipea ei lubata, vähemalt siinkandis mitte.
Tänahommikune vihm tuli ka nagu tellitult (tasuta pealekauba). Lugesin eile enne saunaminekut kokku, et olen möödunud nädala jooksul mulda toppinud 370 mugulat-istikut. Kes kurat seda kõike järgmisel aastal hooldama hakkab, on iseküsimus. Loodetavasti ikka mina ise.
Juurdlesin eile õhtul selle üle, miks ma sel aastal seda aiarajamist nii südame ja hingega võtnud olen, aga küllap on asi nii ellujäämise rõõmus kui ka peale kevadist lahkuminekut tekkinud imelises vabadustundes. Enam vähemalt keegi ei irise mu kallal, kui ma oma raha ja aega mingit mõttetute mittesöödavate taimede peale kulutan.
Selline aiandus aga hakkab juba teatavat süsteemi nõudma ja viimasel ajal olen juba päris usinalt kirja pannud, kuhu ja mida ma istutanud olen...varem kirjutasin etikettide-arvete peale ja panin need kausta, aga sealt võib leida totaalseid fopaasid, nagu "istutatud suure kivi juurde". Arvesse võttes, et meil on umbes kakssada suurt kivi, on see kohutavalt hea orientiir küll.
Talve jooksul peaks eesmärgiks võtma siiski selle Garden Composeri programmi selgeksõppimise ja aia ära kaardistama. Kõige suurem probleem selle juures on just selle alusplaani paikapanemine, mõõdulindiga ringikäimiseks ei leia iial aega ja seda maad, mida korras hoida üritame, on terve hektar. Kui mitte rohkem.
Nüüd aga tuli päike välja ja arvuti juures püsimine ei tule enam kohe üleüldse välja. Mullakoorem saabus ka eile õhtul kohale, nii et ilmselt tuleb traktor käima panna.

Blondiin, kallur ja 200 krookust

Olin siis esmaspäeval nii usin ja tellisin ht.ee - st kruusa ja mulla ära, arve tuli 8727 krooni, sellest muld ja kruus kokku napp kolm tuhat ja kõik ülejäänud vedu kalluriga. Vahest on küll selline tunne, et peaks kalluri ostma ja vastava kategooria load tegema, tuleks pikas plaanis oluliselt odavam. Odavamate vedajate peale ma peale seda enam loota ei julge, kui üks neist mulle kevadel koorma killustikku igaveseks võlgu jäi (Arko partnerid oli selle firma nimi, et teised ka teaksid hoiduda).
No kruusakoorma sain täna kätte ja ka täpselt sellesse kohta, kuhu vaja. Kuigi see eeldas teatavaid vigursõiduoskusi. Aga mehed on ju niiiiiiiii manipuleeritavad...tarvitses ainult mainida, et keegi teine pole sellesse auku tagurdamisega varem hakkama saanud ja tüüp sööstiski kohe võitlusse draakoniga, s.t. oleks oma mitmekümnetonnise Volvoga vajaduse korral ka tagurpidi puu otsa roninud, kui vaja oleks olnud.
Mullakoorem jäi homseks, lubati lõuna ajal ära tuua. Sellest oli mõneti kahju, aga sellegipoolest poleks ma täna rohkem jõudnud, kui ma ära tegin. Tööpäev õnnestus tänu sügispäikese stimuleerivale mõjule natuke varem ära lõpetada ja kuna olin nädala sees õhtuti usinasti aiapoode rüüstanud, ootas terve rida taimi peenraveeres uut kodu. Esimesena sai paika hüatsintõieline sirel "Maiden´s Blush", läks meie vanale kuldvihmale ületeenaabriks. Aga edasi läks keerulisemaks. Kohas, kuhu plaanisin forsüütiad istutada, tuli viiesentimeetrise pinnasekihi alt välja mitmetonnine kivimürakas ja kogu plaan läks muutmisele. Enam-vähem ühte gruppi sai paigutatud siiski looklev forsüütia, karvane hortensia ja hanevits "Pink Spire". Et igasse suvekuusse õisi jätkuks. Meserva iileks "Blue Angel" hakkab mind koju jõudes tervitama. Harilik lursslill "Brunette" jäi küll järjekordsest kivist natuke kaugemale kui ma soovinud oleks, kuid kaunis veigela "Korea" istus paika nagu valatult. Suureõieline tobiväät hakkab looklema vanal saaretüvel, kaks pöösasmaranat "Lovely Pink" läksid sugulastele seltsiks ja nende taustal hakkab kasvama kirjuleheline siberi kontpuu "Sibirica Variegata" (aretajatel on vist fantaasia otsas, mõni kirju asi võiks ju midagi muud kui Variegata olla). Üks teravaservaline kivijurakas sai endale seltsiks kuus roomavat kadakat "Wiltonii" ja päeva lõpetasin kahesaja krookusesibulaga - hullumeelne maassetorkimine, aga see on võrratu vaatepilt, kui kõik muud asjad on veel raagus, kuid sajad krookused õitsevad.
Ja peale seda, kui ma oma valutava selja sirgu ajasin ja asjad kuuri ära panin, tuli Bakkeri kingituspakist välja veel 10 nartsissisibulat "Tete-a-tete" ja 50 valge kirgaslille sibulat. Need jäävad homseks, koos mullaveo ja põõsaaluste korrastamisega.
Nüüd muidugi valutavad nii selg kui käed, aga sellest hoolimata olen enesega päris rahul. Kui eelnevatel aastatel on mul sügisene istutusaeg kuidagi aia taha kulgenud, tavaliselt on kuidagi isu otsas ja tööd palju, siis selle aasta september on küll sajaga läinud. Ja teine asi, millega ma kiidelda võin, on, et ilmselt hakkan arenguastmest punane pojeng - valge pojeng välja kasvama, juba kirjutan taimede ladinakeelseid nimesid üles...:D.
Loodame, et saatus annab tervist ka kõige selle arenemisest-kasvamisest-õitsemisest osa saada.

Indiaanisuvi

Mulle meeldib see nimetus hoopis rohkem kui eestipärane vananaistesuvi. Ja täna on tõeliselt mõnus, päike paistab ja varjus on ligi 19 kraadi sooja. Asja ainuke varjukülg on see, et aias tegutsemise asemel pean ma arvuti taga istuma ja tööd tegema.
Aga kaks tundi tegin tööluusi ka ja käisin lõpuks ära Nurga puukoolis. Kuhu, häbi tunnistada, on otseteed mööda kodunt 30 kilomeetrit. Aga kuna need kilomeetrid suunduvad sinnapoole, kuhu mul eriti kunagi asja pole, siis ei satugi. Tänast imelist ilma tuli siiski ära kasutada.
Saak: "Acrocona"-põngerjas. Mille kättesaamisega tuli ränka vaeva näha, sest ainuke kohalviibiv töötaja, pisut puukeelne tädi, väitis, et neil pole seda. Ajasin sõrad vastu, et tark internett ütles, et on. Vaidlesime ja otsisime oma pool tundi. Tänu sellele õnnestus mul ära käia ka tagumises aias, kuhu muidu külastajaid ei lubata. Põnev oli. Mul hakkas kohe mõte oma varjuaia suhtes liikuma, kui ma kunagi sinna põlispuude alla jõudma peaksin.
Lõpuks jõudis kohale ka teine töötaja, kes otsitud kuuselapse ka üles leidis.
Noh, ja nagu iseenesest hüppasid sülle ka kaljukadakas "Springbank" ja roomav kadakas "Ice Blue" ja tegelikult oleks võinud kadakaid veel paar tükki võtta, peale suuremaks tegemist on okaspuupeenras ruumi veel vähemalt kahe jaoks. Lehtpõõsastest kalpsasid autosse enelas "Diabolo" ja kaks rohelist forsüütiat "Weber´s Bronx".
Nüüd vist peaks riided ära vahetama ja istutama minema. Enne kui pimedaks läheb.

Kaks toimekat päeva

Mida järeldaks miss Marple faktist, et arvutihiir on mullane? Ilmselt seda, et tõsiselt töine nädalavahetus on olnud. Nädala sees käisin korra Bauhofis ja reedel ka Horteses, midagi väga hirmilusat ei leidnud, aga üht-teist jäi ikka näppu. Eilne päev aga algas sirelivõsa ja kreegivõsa raadamise ja kändude juurimisega. Sest lisaks teadmisele, et meil on garaaz, võiks sinna ka autoga pääseda. Ja vajalikele killustiku- ja mullakoormatele võiks ka ju olla muu koht, kui keset õue. Müttasime õega kahekesi terve päeva, vahepeal sai koos naabritega veel tee peal killustikku laiali lükatud ja siis polnud midagi imestada, kui õhtul valutasid absoluutselt kõik kohad. Pikalt läks ka, traktori järelkäru võtsin küljest ära juba taskulambi valgel.
Olles saunas oma ihu ja hinge puhtaks kasinud, oli algne idee küll selline, et täna end enam väga higiseks ja mullaseks ei aja, aga hunnik mugulaid ja muid asju ootas maassesaamist ja kalender teatavasti ei oota. Ilm oli ka nii imeline, et toas olla ei raatsinud nagunii. Nii avastasingi end natukese aja pärast mullakäru tirimast, selg märg ja nina mullane. Kui õhtul päeva kokku võtma ja etikette kaustadesse panema hakkasin,selgus, et mulda sai 20 eri sorti ja 86 ühikut. Põhiliselt kevadisi õitsejaid,ja mõned kõrrelised, mis on mu viimase aja nõrkuseks ja sobivad imehästi meie kivimürakatega.
Mulda on vaja ja palju. Selle tellimisega võib küll alt minna, nagu mul paar aastat tagasi juhtus, kui väidetavalt sõelutud muld oli veel vaesem ja paakunum kui meie kohalik ja õigupoolest kõlbas ainult pinnatäiteks. Eks tuleb mõnda teist kohta proovida, sest kotthaaval Biolani osta pole just eriti mõistlik. Ja kuuri vundamendiaugust välja kaevatud muld on tänase seisuga lõplikult otsas. Ideid aga on oi kui palju.

Muru niidetud!

Sel ajal, kui mina nõupidamistel ja lennukites kükitasin, suutis mu ülitubli õekene trakatsi Stokkerist ära tuua ja laupäeval läks niitmiseks. Rohi oli küll märg, aga ootamisega, et ehk kuivab ära, ei julgenud küll riskeerida. Oma seitse tundi läks traka seljas, vahepeal käisin toas nina soojendamas. Ja seal, kus mul juba kuu aega tagasi traktoririkke tõttu niitmata jäi, oleks väikese aiatraktori asemel pigem kombaini vaja läinud. Õde ütles, et vahepeal polnud näha ei mind ega trakat, ainult roheline pilv liikus mööda maad. Tutid ja vaalud on püsti ka, ehk saab nädalavahetusel natuke kokku kraapida, ja uuesti niita. Tavaliselt jätame niidetud rohu maha, aga seekord on ikka liiga pikk.
Õunapuude alused on õunu täis, arooniad marjade all lookas ja kuna oma perest keegi õunu ega arooniaid eriti ei armasta, on lindudel ja väikeloomadel pidu. Metskitsed käivad talvelgi õunapuude all nosimas.
Üks päevalill on vähemalt lahti läinud ja kaks tumelillat gladiooli ka. Pildistada ei saa, jälle sajab. Mõned lillesibulad tuleks veel maha panna. Ja Nurga puukooli tahaks jõuda, see Arcocona on mul ikka väga hinge peal.
Ilmamärgid on vastuolulised, kased näevad juba väga rääbakad välja, aga saared ei tee seda nägugi, et kavatseksid lehti langetama hakata. Ju siis ikka öökülma tulekul ei ole.
Sõitsin eile Pärnusse matustele ja õhtul tagasi, läbi heinapallides kergelt küpsekollaseks tõmbuva maa ja mõtlesin, et meil on ikka nii ilus...
Aga sellegipoolest, kaktusesõpradele üks põnev link. Praegu pole muidugi õige aeg, aga kevadel võiks pead kokku panna, seltsis oleks segasem ja soodsam...
***
Päeva lõpuks veel kiired hüpped õue, vihm jäi järgi ja mõned mugulad peenrasse: broodia Triteleia Brodiaca Queen Fabiola 10 tükki ja kirgaslill Chionodoxa luciliae kah 10 tükki kevadiseks silmarõõmuks. Roose sai rooste vastu natuke töödeldud, Clamis Castle ja üks tundmatu roos nägid kurvavõitu välja.

Peaaegu tuksis nädalavahetus

Ilm on olnud tuksis ja tuju kah. Eilehommikune paljulubav päikesepaiste asendus juba lõunaks lauspilvituse ja pealelõunaks ka laussajuga. Nagu enne veel vähe pori oleks olnud.
Enne sadama hakkamist jõudsin peenardele veel väikese rohimisringi korraldada. Kui aus olla, siis ma kohe üleüldse ei fänna rohimist. Lapsena olin ma nõus pigem minema nurka kui peenrasse. Meeldima pole siiani hakanud, võtan seda kui ebameeldivat paratamatust, mis aiapidamise rõõmude juurde käib.
Kui aus olla, ega ma siis ei oska ka seda ilmselt korralikult. Savikämpudest ei tule umbrohujuured välja ja ega see pealsete kitkumine on ajutine asi. Imetlesin just, kuidas kolm nädalat tagasi kaevatud-liivatatud peenraservadest juba võililled ja lõikehein uhkelt läbi kasvasid.
Nii et tuju heaks see töö mul ei teinud. Hilisem laussadu veelgi vähem. Tegemata välitööde nimekiri on niigi küünarvarre pikkune. Ja rohi on põlvini ja traktor endiselt Stokkeris mingit juppi ootamas.
Õhtuks olin totaalse enesehaletsuse staadiumis, kus tõotasin mitte iialgi enam mitte ühtegi taime osta ega istutada, sest üksinda ja kaheksast kaheksani kestvate tööpäevade kõrvalt käib see kupatus mulle lihtsalt üle jõu. Järgmisel nädalal istun kõigele lisaks alates esmaspäevahommikust lennukites ja nõupidamistel. Kui veab, saab teisipäeva öösel vastu kolmapäeva omas voodis magada. Reede ööseks peaks ka koju saama ja siis on plaanis teeparandustalgud.
Olles seega streigi välja kuulutanud, istusin pühapäeva hommikul öösärgis arvuti taha ja sattusin Muhediku blogisse... märkamatult kahmas käsi pastaka ja paberi...et see harilik kuusk "Arcocona" on täiesti vastupandamatu ja madalakasvulise soolopuu jaoks oleks ka kohta... ja et kust selle Opuntia fragilise enda Kakule seltsiks saaks... ja kevadeks peaks mõned forsüütiad panema...
Lootusetu loll, on diagnoos. Mitteravitav.
Nüüd lähen kohvrit pakkima.

Õuekaktuse lugu

2006.aasta maikuu viimastel päevadel ostsin Keila laadalt ühe onu käest kaktusekeelekese. Tema ise väitis, et temal Tabasalus küll kasvab õues. Mõtlesin siis, et kui õige prooviks. Sai kaktusepojuke pandud maja lõunapoolsele küljele vundamendi äärele. Istutamispinnaseks natuke kaktusemulda ja ümber kõige tavalisem killustik. Hakkas kohe ilusasti uusi pupsikuid kasvatama ja 18.juulil 2006 nägi välja säherdune:Lund ei ole meil enam mitu aastat olnud. Aga 2006/2007 talvel oli külma küll, oma -28 kraadi palja maa peale ja nii kaks nädalat järjest. Kuuseokstega olid kaetud nii kaktus kui roosid, aga ega ma eriti ei lootnud küll, et midagi ellu jääb. Seda suurem oli rõõmus üllatus, kui talvekattest vabastatud Kaku oli küll kössis, aga täitsa elus. Juulis 2007.oli ta juba selline:
Talvel 2007/2008 polnud meil ei lund ega külma, isegi maa ei külmanud mitte hetkekski, talv läbi sadas vihma ja õuel oli pori pahkluudeni oktoobrist aprillini. Katsin kuuseokstega oktoobris samamoodi nii kaktused kui roosid, kes ette teadis, et külma ei tulegi. Kaktus jäi ellu ja 27.06.2008 nägi välja selline.
Käisin teist just pilguga mõõtmas, no nii 50 sentimeetrit korda meeter pindala võtab praeguseks enda alla. Teinud ei ole eriti midagi, esimesel aastal sai mõnel korral spetsiaalset kaktuseväetist antud. Rohimine on jube, sest okkad on peenikesed ja üliteravad ja neid nahast kätte saada on väga valus. Kindast tulevad läbi nagu nalja.
Näis, mis järgmiseks aastaks saab.

Puude all ja vahel

Nii kaua kui ma mäletan, on meie kodutalu ümbritsenud iidsetest pärnadest pärg. Ma ei tea, kui vanad on need puud ega ka seda, kui palju neid õigupoolest on. Kusagil viiekümne kanti olen lugenud, aga see on üks osa olemasolevatest. Arvan, et paarisaja ringis seisab neid hiiglasi hobuserauana ümber meie maja.Juba siis, kui ma laps olin, olid need puud enamuses sama suured kui praegu. Veel enam, juba vanaisa albumist leitud 1945.aasta pildil kõrguvad nad maja kohal.Selliseid hiiglaslikud pärnapuhmad, mis koosnevad 7-10 puust, varjavad endas saladusi.Lapsena sai nendel kividel mängitud kodu või kivikuningat, kõurikuna indiaanlasi (J.F.Cooper) või musketäre (Dumas) ja hilisteismelisena sai nende kivide otsas veini joomas käidud.

Rannaküla tormid neist puudest jagu ei saa, viimati langes mõni nendest väärikatest pärnadest 1967.aasta tormis, kuid siis ma olin aastaringide lugemiseks liiga titt. Enda käsi neid langetama ammugi ei tõuse.
Majast jäävad lähimad pärnad läänes paarikümne, idas kolmekümne ja lõunas kuuekümne meetri kaugusele. Põhjaküljes pärnaring katkeb, ja kui ma väike olin, oli veel ülakorruse akendest kahesaja meetri kaugusel asuvat merd näha. Nüüdseks meri enam ei paista, meie ja mere vaheline kunagine külakarjamaa on lootusetult võssa kasvanud.
Selle ringi sees maja ümber kasvas kümme aastat tagasi peamiselt võsa. Spagetipuud, naersime me, sest toomingad ja lepad olid küll viis-kuus meetrit kõrged, kuid valgusepuudusel kohati vaid sõrmejämedused ja lehetutt vaid kusagil ülal ladvas. Oli see vast nuhtlus neid üksteise küljest lahti harutada.
Ringi sees kasvab meil paar vana kaske ja saart. Mõned isekasvanud vanad õunapuud. Üks tamm, mille ise üheksa aastat tagasi istutasin. Ja mõned noored viljapuud. Toomingaid kevadise õieilu tarbeks pärnaringi servas.
Peale tamme pole ma ise istutanud ühtegi puud, mis kasvaks kõrgeks. Sest pärnahiiglased varjavad niigi palju valgust. Ja nende kõrvale midagi istutada tundub üldse kuidagi mitte õige olevat.
Käisin kunagi Mati Laane aiakujunduskursustel, kus ta väitis, et pärn Eestis looduslikult üldse ei kasva, mis kasvavad, peavad algselt istutatud olema. Pere pärimuslogis pärnadest ei räägita, ilmselt olid esimesed liiga ammu. Aga vaikne aukartus tuleb hinge, kui mõtlen, et vanimad neist puudest on näinud mu kaugete esiemade ja isade sündi ja surma, rõõme ja pisaraid.

Taevas paistab läbi nende latvade ainult laiguti...