Uitmõtteid

Päevade kaupa üksiolemist tekitab igasuguseid mõtteid. Nii häid kui halbu. Viimased manan eemale, mingu metsa, puu otsa, ärgu segagu. Lähevad ka, päris kuulekalt.
Kolisin läpakaga terrassile. Lubasin küll, et ei tee seda enam. Patsiga poisile, kes eelmisel aastal mu arvuti ventilaatorit remontides tulist kurja vandus. Aga praeguseks on suurem puude õitsemine möödas ja niipalju kleepuvat õietolmu enam lennata ei tohiks. Pealegi on väga märg. Äsja tuli jälle üks sahmakas, aga hetkel särab jälle päike. Kusagil kaugel on äikest. Katusega terrass on ikka maailma parim ehitis, eriti suvel.
Jaaniõhtu möödus küdeva kamina ees, hommikumantlis, koerad jalge ees ja raamat nina all. Eilne hommik oli küll ilus, aga kuna ma lubasin iseendale, et looderdan kaks päeva, siis ei teinud suurt mitte midagi. Lõunaks hakkas igav. Kuna nii ilmateade kui sisetunne lubasid, et hiljemalt õhtul hakkab sadama, siis ajasin ikka traktori välja ja niitsin paar tundi. Ma lihtsalt ei suuda järjest kogu vajalikku niitmist järjest välja kannatada, lärm, vibratsioon ja igav on ka. Kuigi üle poole on veel endiselt niitmata. sai pilt siiski oluliselt paremaks.

Siis käisin kalmistul, selle olin ka endale võlgu. Tunnistan, et mulle ei meeldi kalmistud. Kellelegi meie perest ei meeldi. Armsad lähedased on hinges, mitte kuskil mätta all. Aga kaua oli käimata ja päris kole oli, rämpsu sain terve kärutaäie ja oleks väga pingutanud, oleks teise veel saanud. Vihma tibutas, mul oli kurk niigi kergelt valus ja külmetushaigusi ma hetkeseisuga endale lubada ei saa. Seega jäi ära ka mõttes mõlkunud retk Pakri poolsaarele käpalisi otsima-pildistama. Ostsin põmpsudele Alexelast bensiini ja tulin koju tagasi, tagumine aeg, siis kallas juba päris korralikult. 
Looderdades ja mõeldes kulub aeg miskipärast viimasel ajal imekiiresti ja mingil hetkel tuleb panna kalossid jalga ja minna müügiplatsile homseid DPD saadetisi komplekteerima. Kuigi mitte ei viitsi, aga muud aega lihtsalt ei ole. 
Eelmisel aastal sai siis tehtud otsus, et taimemüügist elukutset ei tule. Otsus sai õige ja süda on rahul. Sel aastal hakkab järjest rohkem tunduma, et valik tuleb teha ka müügiplatsi ja aia vahel. Aia poole kisub hing kõvasti rohkem. Aed parandab haavad, annab lohutust ja hingerahu. Müügiplatsiga on siiani olnud rohkem häda, muret ja kahjumeid. Meeletult palju füüsilist tööd, mida ma tegelikult nii palju teha ei tohiks. Samas ei saa seda ka kinni panna, kuhu ma need sajad taimed paneksin, minu süda neid komposti saata ei laseks. Õnneks olen sel aastal sisseostudega väga mõistlik olnud. Rohida oleks neid taimepotte hädasti vaja, aga ma vaikselt loodan, et ehk ilmub peale jaaninädalat mõni kaotsiläinud praktikantidest välja. Täna on nagunii liiga märg.  
Aias kisub hing jälle sel aastal rohkem kujunduse kui taimede poole. Olen nädalavahetusel vaadanud seriaali inglise aedadest, ja ei saa midagi parata, et hindan sealset aiakultuuri. Vaated, kujundid, vormid on olulisemad kui taimed. Ja väike vimka peab sees olema. Mulle pakub ka see palju rohkem kui mingi taimekribala vaatamine. Sellepärast olen ka igasuguste liblede ja kribalate soetamisest loobunud, mul pole aega ega kannatust oodata, kuni nad suureks kasvavad. Eile just kiskusin peenrast välja kunagi Aiasõbrast soetatud seitsmepojapuu, mis ka neljandal aastal kuidagi puu mõõtu välja ei anna ja nüüd mõtlen, kuhu ma selle poti topin, maasse meil ju eriti midagi kaevata ei anna ja potiga maa peale jätta on riskantne. Kui aga planeeritud kohale istutada, jääb kindlalt trimmeri ette. Lisaks on ta lubatud püstise kasvu asemel miskipärast otsustanud roomava vormi kasuks, mismoodi ma teda potis püstiseks koolitan.... 

Sandiks ei saa ka end töötada. Hoiatav näide on naaberküla heade tuttavate pere, eluaeg haljastusfirmat pidanud minuealine paar, tänaseks mees 70% ja naine 80% ulatuses töövõimetud, mitu operatsiooni läbi elanud, sama tööga enam elatist teenida ei saa, aga elada on vaja. Kurb.
Sama teemaga haakus täiesti Kalle Muuli artikkel , mille ühe lõigu siia enese jaoks kopeerin:
Päris algul, laulva revolutsiooni hakul tähendas Eesti asja ajamine võimudele vastuhakku, seaduse piiril riskimist ja sageli ka selle piiri ületamist. Veidi hiljem muutus riigi taastamine ja ülesehitamine juba paljude inimeste elu sisuks. Kümned tuhanded inimesed töötasid 12-16 tundi päevas puhkust võtmata ja sageli ka puhkepäevadeta – riigiaparaadis, eraäris, kõikjal. Noorematele inimestele polnud see töö, vaid eluviis, kus tööellu mahtus ka kõik see, mida normaalses elus tehakse väljaspool tööaega. Töö oligi elu, tööl elatigi – ja see elu oli väga kirglik.
Selline see elu ju oligi ja pole midagi imestada, et meie põlvkonna tervis vastu ei pea. Kõik, mis liigub ja mida koormatakse, kulub. 
Minul on veel vedanud. Siinkohal ka vastus korduma kippuvatele küsimustele nagu kuidas ma ennast tunnen. Suurepäraselt tunnen. Kuna haiglas tehti vist lausa mitte 3D, vaid 5D uuringud kogu kehale, siis võin raporteerida, et üldiselt olen ma terve nagu purikas. Kui välja arvata degenereerunud selgroog ja kaks imetillukest täppi kudedes, millega tuleb tegeleda. Üks väiksem kui pooleruutsentimeetrine ja teine oli nähtav ainult mikroskoobi all. See tegelemine ei saa küll meeldiv olema, aga midagi pole parata, tuleb ära teha. 
Teine küsimus on tavaliselt, kas ma ikka söön. Söön küll ja sugugi mitte vähe. Närb söögiiisu on meil tervele perekonna naisliinile omane, aga ma olen lihtsalt vahepeal stressi ja istuva eluviisiga kogutudd 15 lisakilost lahti saanud mingit dieeti pidamata (kui välja arvata, et üldiselt ma ei söö õhtuti peale kella kuut, aga see pole selline reegel, mida üldse rikkuda ei tohiks, kui ikka kõht on tühi, siis söön, tavaliselt lihtsalt ei ole). Haiguslukku kirjutati, et patsient on normaalkaalus :), nii et pabistamiseks pole mingit põhjust. 
Aga aeda tagasi. Mul on see roos, õigemini näärelehise kibuvitsa hübriid jäänud kirja panemata ja netist ka ei leia. Imeilusad kaarjad oksad täis sõrmeotsasuuruseid täidisõisi nagu pärlikeed. Marjad on mustad ja püsivad veel ka järgmisel aastal. Paar juurevõsu oleks ka saadaval. 

Väärisroosidest on esimene õitseja David Austini Winchester Cathedral, sel aastal ulatub põõsas kõrgele üle mu pea ja tipmisi õisi näeks ainult teiselt korruselt 

Kolmeaastane Itoh-hübriid Kopper Kettle avas meie aias oma esimese õie. Pojengide õisi tuleb kaua oodata, aga nad on ka seda ootamist väärt. 

Aia ainuke aediiris, M poolt ostetud pildiga pakis, pidi olema mustjaspunane ja loomulikult ei ole, õitseb samuti esmakordselt

Aediirised ei ole minu taimed, õitsemise ajal küll uhked ja suursugused, aga enamuse osa suvest lihtsalt inetud tüükad ja ma mõtlen, mida selle sordile mittevastava iludusega teha, ruum on piiratud ja ilmselt jagan ära. 

Siberi iiriste ja kõrreliste ala on totaalselt tuksis ja taimed ise närvukesed, sest suutsin nad põlvini naadist ja võililledesst valguse kätte päästa alles paar nädalat tagasi. Mõtlesin lõpuks välja, et võtan selle killustikukatte sealt üldse ära, sest vahesid kõplaga üles lasta on lihtsal kui kivide vahelt umbrohtu kiskuda. Pikemas nägemuses näen seal ühtlast vahedeta siberlastemüüri ja selle taga kõrrelistemüüri. Millal ma seda teen, on iseasi, praegu ajaplaane ei tee. . 

Looderdamisel on see häda, et kui seda hommikust saadik teha, läheb pea uimaseks ja istumisest hakkab  see va degenereerunud selgroog valutama. Peaks vist vereringe elavdamiseks minema ja mõne naadi välja kiskuma. Neid jätkub. 

Pööripäev

oli tegelikult ju juba ära. Jaanipäev ja võidupüha alles ees, mis ehk tähendab, et homme saab süümepiinadeta kaua magada, ilma, et keegi tööasjus helistaks.

Eilse päevaga olin rahul. Rohisin roosipeenardes, sinna ma lasen küll enamjaolt abilisi, kuid vähemalt korra käin ka ise kõik üle ja põhjalikult. Mul on siis alati karavan :), üks käru kompostiväljakule mineva umbrohu jaoks, teine käru lõkkesse minevate okste jms. jaoks ja muidugi kastkäru kogu tööriistapargi kaasavedamiseks.

Peale kaheksat tundi sai rohimisest villand ja istusin traktorirooli. Kõige olulisemad kohad said niidetud, rohkem ei jõudnud, niigi pühapäeva õhtu ja kaua müristada ei tahtnud. 

Õhtul tegin sauna. Üksinda, aga mõnuledes, see jääb nüüd tükiks ajaks viimaseks korraks. 

Hommikul magasin küll kaua, aga tuju polnud sellegipoolest suurem asi. Süda valutas haiglas lamava Lepatriinu pärast, kellel valud kuidagi järgi jääda ei tahtnud. Hommik ise oli väga hall ja märg, väljas midagi teha ei andnud. Noh, suures majas ja suurtes kuurides oleks ka alati midagi teha, aga polnud tuju. Kui mõni üksik klient välja arvata, polnud ma juba viis päeva ühtegi elusat inimest näinud ja oli vist vaja välja minna.

Helistasin Garden.ee. Et kas nad täna töötavad, paljud firmad, ka mu oma töökoht, tõstsid tööpäeva laupäevale. Silvia pidi kohal olema. Mul oli neilt üks ettemakstud roos saada, aga no ühe roosi pärast ei hakka ju sõitma :), Käisin kiirelt kodulehe läbi ja panin veel kuus tükki kirja. Kohapeal armusin veel vitsastrisse Prince. Garden on tõeliseks aarete saareks muutunud, valik meeletu ja taimed suured ja ilusad. Ja taaskasutuse seisukohalt, sai kuuri alt natuke seisvat träni maha müüdud, džiibi rehvid jms., nii et sai hunnikus roose osta küll. 

Kuna Gardeni ladu on end peitnud Juhani Puukooli taha lagunevatesse kasvuhoonetesse, tegin peatuse ka Juhanis. Sealt põikasid autosse diervillad ehk takispuud Honeybee ja akakapsad Golden Glow. See kuiva varjunõlva taimestamine on ikka tõeline väljakutse.

Nüüdseks on kõik kokkukahmitu ka maha istutatud.
Vahepeal põige ka Lepatriinut külastama, kuigi haiglates kellegi vaatamas käimine läks meil peale mobiiltelefonide tarbeesemeks muutumist moest, oli mul endal niimoodi rahulikum, õekesele paar vajalikku asja viidud ja veendutud, et pärastlõunaks oli jume näos ja asjad suundumas paremuse poole. 

Jaanilaupäeva veedan koerte seltskonnas ja kui õnnestub, üritaks natuke prahti kuurist vähemaks põletada :), muud küttematerjali vedada ei viitsi. 

Poolkõrbes on vihmaaeg

Sadas üleeile, sadas eile, sadas täna lõunani. Aedniku puhkus, pikad mõnusad hommikud, kirjatööd ja meilid järjele saanud. Kõik taimed on joonud ja kõik on kolme päevaga viskunud paarkümment sentimeetrit kõrgemaks. Umbrohi kaasa arvatud :), lähipäevil tuleb rohkelt aega rohimisse investeerida. Fokäänimisse suhtun ma endiselt väga skeptiliselt, ilmselt on see kõblas omal kohal aias, kus taimede vahel on palju vaba ruumi. Aga kuna mul ei tohi mulda näha olla, on põhiprobleem hoopis taimede sisse kasvav umbrohi ja seal aitab ainult kitkumine ja võilillejuurija. Üldse on kõplamine vist ikka rohkem nendele, kellel rohimiseks rohkelt aega...Fokiniga töödeldud roosipeenar näeb kolme päeva pärast välja hullem kui enne, aga korralikult juurtega kitkutud hostapeenar on ka nädal hiljem täiesti puhas. Eri kohtades võib asi muidugi erinev olla.
Eile jõudsin peale vihma lõpetada teejupi, mis M-l pooleli jäi. Miskipärast need kivide ja killustiku projektid tunduvad neile mõeldes üüratult rasked, tegelikkuses pole asi pooltki nii hull. Äärekivid ja kanga panime Lepatriinuga paika juba nädal tagasi ja eile õhtul viskasin siis kildu, kolm traktorikärutäit ja ei saanud isegi selga märjaks. Jälle üks porine ja libe koht likvideeritud.

Täna oli parim päev hortensiaala lõpetamiseks, mis oli ripakil juba eelmisest aastast saadik, sest teatavasti läks aiandamise isu mul mingil ajal täiesti üle. Pealegi jäi peenraots pisut tühjaks. Selle probleemi lahendas Malati kevadel ära, kaevates pisut teises kohas hortensiaid üles. Tuli ümber istutada. Lisaks oli küsimus, millega ääristada. . Räpina praktikandiga koos panime eelmisel nädalal paika tilkkastmise voolikud ja Gardenfix peenraäärise.

Täna oli paduvihmasahmakate vahel hea ajakirju panna, iga järgmine vihmahoog kastis uue kihi taas läbimärjaks. Lõpuks pidin ikka voolikud jooksma panema, sest vihm jäi lõplikult üle ja esimestena pandud paber hakkas juba pisut kuivama. Igasugune paberimaterjal sai majapidamisest lõplikult otsa, aga õhtuks sai valmis. Männikooremultši vedasin käsikäruga, vahemaa on lühike ja mul on sel aastal täielik müramürgitus ning ma käivitan mingi mootori ainult äärmisel vajadusel. Meil on aprillist saadik 200m kaugusel tee-ehitus, ekskavaatorid ja teerullid, pea kohal lendavad Ämari hävitajad ja Klooga polügoon annab oma jao, iga hetk vaikust on õndsus. Sellegipoolest sai õhtuks valmis

Varjunõlvale parkla ääres loopisin eile kaks kilo muruseemet, midagi muud ma sinna praegu välja ei mõtle. Päevi, mil ma mingit füüsilist tööd teha tohin, on jäänud lugeda ühe käe näppudel. 

Õhtul kolasin fotokaga ringi. Niitma peaks, aga isegi õhtuks oli rohi veel liiga märg.

Mu printsessipuu, mille olin mõttes juba maha kandnud, on elus

aga peale Muhedike aias käimist sain ma aru, et olen ta täiesti valesse kohta istutanud, seal on juulis liiga kuum ja kuiv, pean ta äsjaistutatud krüptomeeria juurde kolima ja ka seda tuleb teha nüüd ja kohe

Watereri kuldvihm Vossii (Järvselja Kaie abiga sai lõpuks ära määratud, ühelgi teisel kuldvihmal ei ole nii pikki, üle 30 cm õisikuid) plahvatab sel aastal jälle täiega, kahjuks ei olnud valgus pildistamiseks parim.

Roosidel tuleb superaasta, isegi õrnad inglased on superkõrged. Winchester Cathedral on mulle kaugelt üle pea ja roniroosides parem ei räägi. Pojengid ka endisel alles lubavad, anomaalne ja veitchii õitsesid ära, aga teised teevad alles nuppe.

Aga erilised lemmikud on hoopis walteri kobarküüvitsa Rainbow mõne millimeetri suurused õied. Pidavat olema külmaõrn, aga talvitus eeskujulikult 5,7 liitristes pottides müügiplatsil.

Sajab,

Kusagil poolest ööst saadik. Ärkasin öösel, kella ei vaadanud, kuulsin vihmapiiskade trummeldamist katusel, keerasin teise külje ja magasin edasi.
Hommikul sadas edasi, aga see mind õueminekust ei päästnud. Viimane päev enne jaanipäeva klienditellimuste pakkimiseks, nädalavahetusel ja pühade ajal DPD ei sõida ja sellepärast ma reedeti ja pühade eel pakke ei saada. Eksootiliste taimede kütt peab vahetevahel kehastuma mustkunstnikuks ehk kuidas pakkida ligi kahemeetriseid puid 80 cm pikkustesse kastidesse, sest pikemaid Eesti turul lihtsalt pole saada. Midagi pole teha, kleebime mitmest kastist kokku ja saab hakkama. Ühe kasti pärast olen nats pabinas, sest lisaks 1,80 pikkusele kuldvihmale läks sinna kaks krüptomeeriat, mis polnud ka just päkapikud, nii meetrised. Ehk jõuab Saaremaale kenasti kohale.

Homme viin veel Keilasse mõned Smartposti pakid ja siis võivad pikad pühad tulla. Mihkel on tõsine aednikukoer,alati lähedal, kuid mitte väga talla all. Kulinaarses mõttes maitsevad talle lillesibulad ja tühjad lillepotid, neid ei tohi ripakile jätta. Täis lillepottide rahulejätmine on selge. 

Vahel veab kah. Mõtisklesin just, et kuhu toppida ligi nelikümmend kaela jäänud punast aasia liiliat, kui tuli telefonikõne, kus neid taheti suisa viiskümmend...andsin küll omahinnaga ära, aga 40 sibulat vähem maha panna on ka asi.
Kümmekond järelejäänud asiaati panin maha, homseks on veel mõned OT-d, kauem neid külmkapis hoida ei saa.
Ja siis hoolimata tilkuvatest juustest istutasin endale ka jaapani krüptomeeria ´Cristata´. Sest ma armusin sellesse puusse täielikult ja kui tingimused on peaaegu olemas, tasub ikka proovida.  Ma olen isegi nõus teda vajadusel pakasekangasse mähkima ja see juba tähendab suurt armumist, sest tavaliselt ei kata ega mata ma midagi. Aga kuidas saab sellisesse kaunitari mitte armuda...uhhuu-huhuuu, olen ma tont või puu :)

Tulin lõpuks tuppa ära, kuivatasin enda tilkuvad juuksed ja panin märjad riided kuivama. Kuivatasin käterätikuga ühe mastifi ja ja ühe krantsmastifikutsika, kes olid vapralt päeva väljas veetnud. Tegin kaminasse tule. Elu on ilus isegi siis, kui ees ootavad operatsioon ja kiiritusravi.

Mõni päev on täiega pekkis,

kohe nii pekkis, et õhtuks hakkab naerma ajama. Kui ma olen hommikukohvi kõrvale sunnitud lugema millalgi öösel saadetud meili (kirjaviis muutmata) On siis lootust istikuid kunagi saada???,kusjuures tellimus mingitele erilistele haruldustele oli tehtud päev varem ja veebilehel on selgelt kirjas, et need asjad on tellimisel,  rikub see mu hommiku ära. Enamik kliente on kenad, armsad ja viisakad, aga noh, mõni tõrvatilk on paratamatu.
Edasi läks ainult hullemaks. Mingid veebikeskkonnad streikisd, pidevalt saabus meile ja telefonikõnesid, mis kuhugi ei viinud ega midagi ei andnud, aga mis võtsid aega. Kulminatsioon saabus keskpäeval, kui õuele sõitis kullerifirma OSC auto ja tõstis maha kastitäie puid, millest üle poolte meenutasid kõige rohkem hästikuivatatud saunavihtu. Ilmselgelt oli rekka kuskil lõõskavas päikeses pikaks ajaks vedelema jäetud. Ja kuigi ma surusin need laibad kohe pealaest jalatallani vanni, ei usu, et sealt eriti midagi head tuleb.
 Ilmselgelt ei kavatse ma selle jama eest maksta, arvet pole ka saanud, aga täies elujõus noortest puudest, mis mingi idioodi juhmuse tõttu hukka said, on lihtsalt kahju. Hea seegi, et osa koormast elusana kohale jõudis.
Tellimuste täitmisega olen nüüd igal juhul purgis, enne operatsiooni sabasid lõpetada ei jõua ja pärast pole tõstmine kuu aega lubatud. Saadan neljapäeval välja nii palju kui jõuan ja ülejäänu läheb augustis.
Kuna töötegemisest sellise meeleoluga poleks nagunii midagi välja tulnud, kontakteerusin samaküla sõbrannaga, et tooks talle lubatud nimesiltideta pojengid ära (M segaduste likvideerimisel tuli hulganisti nimetuid potte välja, osa sai endale maha, aga kõik ei mahtunud) ja toon Malati tema tiibetlasega mängima, suur kinnine aed, saavad rahus joosta. Pojengid, kaks kotti sõnnikukomposti ja õnnelik koer peal, hakkasin sõitma...ja kohtasin keset meie ühe auto laiust sissesõiduteed hiiglasliku ekskavaatori tagumikku. Just kell viis õhtul oli otsustatud lõpuks meie teed tegema hakata. 50 meetrit tagurdada käänulisel metsateel, kus tagasivaatepeeglist paistis peamiselt Malati suur must lõust, polnud üldse lõbus ja esimest korda oli hea meel, et uuel autol on parkimisandurid.
Tunni aja pärast olid ekskavaator ja kallur kadunud,  pääsesin siiski välja ja oigasin sõbrantsi laia õla najal natuke. Kergemaks läks. Koerad hullasid, maadlesid ja jooksid.
See,et koju jõudes Malati metallist ketikarabiin tükkideks pudenes, oli juba pisiasi.
Homme on loodetavasti parem päev.

Natuke nägime suve

reedel ja laupäeval nimelt, laupäeval sai lausa särgiku ja lühikeste pükste väel olla ning triibud peale päevitada. Temperatuuri ei taibanud suures mõnulemises vaadatagi. Õhtuks läks külmaks ja pühapäeva hommikul saabus õnnistatud vihm, sadas nii seitse-kaheksa tundi järjest sellist mõnusat tasast leotavat vihma. Aed sai täiesti uue näo, kollaseks tõmbunud muru sai rohelised toonid ja kõik taimed (umbrohi muidugi kaasa arvatud) kasvasid ühe päevaga vähemalt kümme sentimeetrit pikemaks.
Laupäeval mõnulesime ja grillisime, polnudki seda igiammu teinud. Alles õhtupoolikul sai natuke rohitud (Lepatriinu) ja müügiplatsi koristatud (mina). Kõige tõsisema tööpäeva tegi R, kes veeretas kive ja tekitas vana lauda vundamendi otsa pseudokiviaeda.

Hakkab looma. Sellesse aiaossa ei tahagi taimi, ainult vaateid

Ise olen tänaseks jõudnud staadiumi, milleni lootsin jõuda jaanipäevaks. Müügiplats on peaaegu korras ja selle, mis pole korras, lõpetan homme. Oma aias pole ühtegi istutamata potti ja seinaäär on puhas. Majandustsoon ka.

Kasvuhoone ees paremal siis minu "ogoroodina", paar salatitaime, sibul ja till. Sibula suhtes ei jõua me nooremaednik Mihkliga kuidagi kokkuleppele, eile panin kasti kuus mugusibulat, hommikul oli neist üks alles, kaks vedeles maja ees, kolm jäigi kadunuks, eks tuleb uued panna. Aednik ise pühapäeva õhtul pärast tööpäeva, teda vihm ei seganud:

Kasvuhoones sees kasvavad ja õitsevad sel aastal tomatipuud. Peale seda, kui Malati eelmisel aastal järjekindlalt mu tomati- ja kurgitaimed nahka pani, otsustasin kasvuhoone kasuks. Kolm tomatit ja kolm kurki, sellestki kipub üle jääma. Mis teha, kui suure söömaga inimesi peres pole ja peregi pisike. Taasviljuvate maasikate poti tarisin ka kasvukasse, ehk tulevad natuke magusamad, eelmisel aastal olid nii hapud, et keegi neid ei söönud.

Ma olen viimasel ajal nagu iseenese ema, kes titte enne õue ei lase, kui koolitükid (tööasjad) ja kodutööd (täna kaks masinatäit pesu ja  100m2 põrandaid pesta, sõnnikuelementi toas pole õnneks enam esinenud, aga mõni kutsikapissiloik ikka juhtub) tehtud. Seega jõudsin õue pealelõunal. Oligi paras aeg, päike tuli välja. Temperatuur tavaline Loode-Eesti suvi, +15, pikad püksid, kerge jope, villased sokid ja kalossid.
Rohisin päris mitu kärutäit. Normaalsetel inimestel on kompostihunnik, meil on kompostiväljak. Tiigiaed hakkab juba mõnusalt zen välja nägema, taimed on suureks kasvanud ja täna viis tuul ka sääsed minema, sai seal pisut rohida.

Täna aga oli tähtis päev, p.lutea hübriid High Noon avas kolmandal aastal peale istutamist õie. Ja tal on neli õienuppu veel, millega ta võidab teist aastat õitsevat roosat rockii pojengi täiega. Ja kuidas need puispojengid veel lõhnavad, mmmm

Kirjutada oleks veel paljudest asjadest, aga uni hakkab maha murdma, olen viimasel ajal supermagaja, kell kümme tuttu ja hea, kui kell kaheksa hommikul üles saab...organism on ilmselt hakanud oma nõudma.

Sirelid tuules ja üht-teist veel

Veel eile õhtul mõtlesin, et viskan pildid FB-sse üles ja ei blogi, aga vahel istub see kirjutamisvajadus nagu klomp ajus ja sellest on vaja lahti saada. Seda enam, et mõnele asjale on vaja ka iseeenese jaoks märkus juurde kirjutada. Aegade möödudes hea meenutada. Ma mõnikord loen omaenda vanu blogipostitusi ja imestan, kuidas kõik on muutunud. Või siis mitte.
Pilte lapates avastasin, et pole ammu oma võimsaid sirelihekke pildistanud. Lilla talusirel hakkab juba ära pleekima, aga see hekk oli sellel kohal juba 1940.aasta fotodel. Valge täidisõieline hakkas alles õitsema, see põõsastik on noorem, kuid minu lapsepõlves juba täitsa olemas. Valge sirel ja minu istutatud must leeder Black Lace moodustavad mõnusa mustvalge kontrasti.

 Kahe kanada kuuse, Conica ja Daisy´s White vahel olev meyeri kadakas sai ära pügatud ja minu enda jaoks on pilt parem. Ankur on sadamas töötava naabrimehe annetus ja sümboliks sellest, et siin talus on iidsetest aegadest meri olnud toiduandja. Klaasist võrgupallid on ka originaalid, õnneks ajahambale vastu pidanud.

Eile õhtult tulles tegin veel väikese niidutuuri trakatsiga. R küll nädalavahetusel niitis pikalt ja põhjalikult, aga võilillesabad olid end juba ebaviisakalt kikki ajanud ja kuna täna tuleb ka turismigrupp, häiris see mu silma väga. Kadestam inimesi, kes saavad otse ja sirgelt niita, meie kivide vahel niitmine meenutab rodeot või rallit kivide vahel, vasak viis, parem kolm, otse ja trampliin...õlad võtab ikka korralikult surisema ja pole imestada, et aastas mitu komplekti teri korgitserideks muutub, iga kivinukki ei suuda ükski inimene meeles pidada ja minu meelest tekib neid aeg-ajalt uutesse kohtadesse juurde.
Vasakul niidetud, paremal ei jõudnud. Nii kuiv siiski veel pole. Me oleme seda ala hooldanud nii nagu jõuame ja vahel pole jõudnud. Eelmisel aastal jäi peaaegu niitmata, Füüsik tõmbas korra trimmeriga üle, sellest ka kulu. Sel aastal jõudis R õigel ajal jaole ja laskis paar nädalat traktori kõige kõrgema kõrgusega üle. Kulu on siiski möödunudaastane, aga küll sellest suve jooksul lahti saame. Väga tahaksin, et see ala pidevalt korras oleks, sest on esimene koht, mida koju jõudes näen.

Näib, nagu oleks siin istutamisruumi :), aga tegelikult ei ole, sest pinnas on puhas valge mereliiv imeõhukese huumusekihiga. Puis-soolakaster saaks ehk hakkama. Kibuvitsad ka. Ega ei taha ka täis istutada, sest kui ümberringi on selline padrik, peab kuskil vaateid ja hingamisruumi ka olema.

See on nüüd see kuiv nõlv, millele püüan taimestust välja mõelda. Muld on suhteliselt viljakas, sest aastakümnete vältel langenud puulehed on komposteerunud. Aga kuskil 30-40 cm sügavusel on paeastang. Niiskust hoiab ainult täisvari, aga vihm ei taha tänu suurte pärnade võradele siia üldse jõuda. Parkla serva istutasin 10 Järvseljalt saadud jugapuud ´Summergold´ja oma valikust 10 küüvitsat ´Rainbow´, mis talve kenasti platsil pottides üle elasid.

Niita on siin hullult halb, pinnas on pehme ja kohev, lisaks kivid, kännud ja juurikad.
Ahjah, eile õhtul siis hammustasin lahti, kust saab veel mõnuga huumust killustikumultši sisse, ise saadame oma külgväljaviskega traktoriga. Eile tuule ja kuivusega vaatasin, kuidas muruhakkejuga mõnuga 6-7 meetrit eemale lendas. Kogujaga traktorit pole mõtet soovitada, esiteks ei saa praegu mingeid kalleid asju osta, teiseks mul kunagi oli kogujaga traktor, aga juba esimesel päeval selgus, et täis kogujat ma tõsta ei jõudnud, isegi pooleldi täisolevat mitte ja siis sai see riist kiiruga maha müüdud. Niigi võtab kõige üle niitmine tänu keerulisele maastikule üle kümne tunni aega ja kui iga veerand tunni tagant peaks kogujat tühjendama, veniks see aeg veelgi pikemaks. Ja aega on nagunii pidevalt puudu. Selline aga näeb paraku välja tiigtagune tee, kus on peenrakangas all ja killustikumultš peal, ma küll ei kujuta ette, et ma istun seal tundide kaupa ja iga liblet noakesega lõikan...

 Ei väsi kordamast, et mulle see roheline aeg meeldib.

Enne suvist värvidekriiskamist, kui kõik hakkab korraga õitsema, roosid, pojengid, siis kohe liiliad ja päevaliiliad, misiganesveel...aga sellegipoolest on mul tahtmine oma puispojengidele ämbriga vett viia, et nad ikka jõuaksid selles kuivuses oma õied lahti teha, ei tea, kas oleks hea mõte...vihma meile ei lubata.

Nüüd aga aitab blogelemisest, aed ootab ja tänane hommik on suisa soe,14 kraadi. Eelmised on olnud nii kuue kraadi kanti ja ma üldse ei imesta, et osa taimi on alles ärkamata.