Kui tegutsemisvõime on piiratud

Piiratud sellepärast, et oskasin eile pikali kukkuda. Ja oleks siis veel, et kodus, kus ma nagunii pidevalt vanainimesele sobimatuid asendeid võtan. Ei, naabervalla vallamaja saalis. Otsisin pilguga tualetti, samal ajal edasi astudes ja ei märganud astet, järgmisel hetkel olin lapiti, vasaku käe kaks sõrme tagurpidi ja parem põlv korraliku põrutusega. Õhtul nagu polnudki väga hull, aga hommikuks oli käsi paistes ja põlv ka. Tuli rahulikumatele tegevustele ümber orienteeruda. Kükitada ei saanud, põlvitada ammugi mitte, kaevata kah mitte. Päris diivanile pikutama jääda ei saanud, pakid vajasid pakkimist ja ilm oli ka liiga ilus, et seda toas veeta. Üldiselt oleks mul hädasi paari kehva ilma vaja, esiteks pole meil terve septembri jooksul tilkagi vihma tulnud ja teiseks oleks mul vaja end läbi järgmise aasta pojengitellimuste närida. Aga küll tuleb ka.
Pakid pakkisin ära, eile õhtul kell pool üheksa saabunud kandilised potid lahti ja riiulisse. Potistasin mõned asjad. Mingis Kentucky Lõvi asendis rohisin ära viimased pojengid, no lihtsalt ei saanud lõpetamata jätta. Uitasin aias ja tegin pilte. Õitsejad:
You and Me Together. Turbapeenras ja ometi roosa mis roosa. Ilus sellegipoolest.

 Karinilt eelmisel aastal saadud heleenium

 Limelight nagu vahukooretort

 Aed-leeklill Blue Perfume

 Siilikübarad lasevad juba üle kuu aja

 Roosid on sel aastal kannatada saanud. Kevadel oleks ikka pidanud pritsima, suur osa põõsaid on praktiliselt lehtedeta nagu see kangekaelselt õitseda üritav Sahara

 Aasia liilia Pearl Jennifer

 Aas-kurereha metsa alt

 Aed-leeklill, mida mul miskipärast tabelis pole. Kui keegi ära tunneb, võiks mainida.

 Põõsasmaranaid võiks rohkemgi olla ja ma peaaegu mõtlesin neile koha välja.

 Selle tegelase nimi ka meelde ei tule. 2015.aasta põhiliseks projektiks peaks kuulutama, et õpin oma aeda tundma. Mõne aastaga on kokku ahnitsetud üüratu hulk püsikuid, keda ma ei tunne ja sellepärast olengi sel aastal hoo kõvasti maha tõmmanud. Katsuks kõigepealt olemasolevatega tuttavaks saada.

 Kõreliilia Miyazaki Pärnu Taimelaadalt, mina ja Karin ainukesed, kes ostsime. Mina igatahes olen oma ostuga väga rahul :)

 Naistepuna, peaks olema Hidcote

 Bauhofist hamsterdatud emajuur paistab end hästi tundvat.

 Hubei ülane on ilmselt hortensiatelt väetist varastanud, õied suured nagu pojengil.

Kõrvaolevad hortensiad see-eest ei õitse üldse. Hortensiatest teen mingil ajal eraldi postituse, aga esialgu veel jälgin, mis toimub.
Marjad. Uskumatu lugu,hortensiad ei jõua õitsema minna, aga esimest korda on valmis viinamarjad, peaks olema kunagi M nõudmisel istutatud Zilga, mida keegi kunagi hooldanud ei ole. Päris magusad olid.

Enamus marju süüa ei kõlba, on niisama ilusad. Ameerika kermesmari

Valge siumari Tartu Botaanikaaia mingi aasta müügiletist

Läiklehise mahoonia marjad on pildistatud tegelikult varem, praeguseks on linnud need vist nahka pannud.

Hollandi lumimarja (symphoricarpos x doorenbosii) peaks olema selles hekis kaks sorti, ´Amethyst´ja ´Magic Berry´, aga ausalt minu võhikusilm neid eristada ei suuda, üks on väidetavalt roosam ja teine lillam, aga...

Pihlakaid on sel aastal meeletult palju.

Kuigi kuskil Rakvere kandis oli juba öökülma olnud, ei jõua see vist siiakanti õnneks niipeagi. Saared on alles lehes ja kaktused prisked nagu põrsad.

Maja taga kehvas mullas kaks aastat kiratsenud persicaria microcephala (eestikeelset vastet ei leidnud) ´Purple Fantasy´on peale  ümberistutamist heasse mulda täiesti pöördesse läinud, laiutab ja õitseb. Tema taga olev virgiinia kirbutatar ´Painter´s Palette tuleb ilmselt veelkord ja kaugemale istutada.

Ning kuigi ma hästi ei oleks saanud seda endale lubada, oli hinnapakkumine nii hea, et ma nakitsesin natuke oma säästude kallal ja siin on tulemus, 40 tonni freesasfalti selleks, et suured autod saaksid normaalselt ringi pöörata. Peaks mainima, et nii hästi kitsastes oludes manööverdavat kallurijuhti (ja kallur oli hiiglaslik, 20 tonni korraga peal) pole ma ammu näinud. Premeerisin teda kahe kobara äsjanopitud viinamarjadega. Nüüd tuleb kuskilt sebida mehhanism, mis selle hunniku ära planeerib, käsitsi loopimiseks on seda liiga palju, eriti haige käe ja jalaga.

Ja noh, lõpuks ma muidugi kastsin, kastsin ja kastsin. Hortensiaid, ja ka hibiskuste juures hakkas maa juba pragunema. Rohkem kui kahe nädala jooksul pole tulnud tilkagi vihma.

Tule puhastav maagia

See risuhunnik oleks tulnud juba ammu ära põletada. Kogu see puukuurindus on siiani krundi kõige koledam koht, aga sel aastal ei jätkunud uue ehitamiseks ressursse, ei ajas ega finantsis. Pealegi tuleks enne uue ehitamist vana maha tõmmata, aga see on osaliselt puid täis ja puude mitu korda ümberladumine tundub väga kilplaslik olevat.
Kiireks läks selle risuhunniku likvideerimisega eelmisel nädalal, kui selgus, et kutsikad avastasid, et algul mööda mullakottide hunnikut ja edasi mööda puuriita on maru tore puukuuri katusele ronida.

Mullakotid ladustasid Lepatriinud teise kohta kiirkorras juba pühapäeva õhtul ja vasakul näha olevat rondikuhja põletamist alustasid ka. Õhtul märkasin, et Lepatriinuisanda poolt lõkkesse tassitud kännul on nägu peas.

Kui kellelgi süda verd tilkuma hakkas, et selline samblane känd on lõkkes, siis paraku meil on nii sammalt kui kände üleloomulikus koguses ja hetkel pole ühtki ideed, mida nendega pihta hakata. Selleks ajaks, kui idee tekkima peaks, on kindlasti ammu uus portsjon metsakuivi puid valmis saanud ja tormides pikali kukkunud
Lepatriinu käskis mul mustad mõtted ära põletada ja seda ma vist tegingi, sest nii tegutsemistahtelisena pole ma ammu ärganud. Paar tundi läks paberimajandusele, ports tellimusi oli nädalavahetusel tulnud. Siis õue, lõket sorkima ja tellimusi kokku panema. Sellised lõkkeasemed ei kustu ühe ööga ja hommikul uuesti tule üles saamiseks tuli ainult natuke sudida. Päeva jooksul sai mitu traktorikärutäit juurde veetud, ega see seenetanud ja poolkõdunenud niiske puu nii kiirelt ei põle. Ise niitsin ja rohisin.
Viisin autota naabrinnale ära lubatud turba ja kanasõnniku. Võtsin ta toidupoodi kaasa. Pisikesed heateod teevad hingele alati pai.
Istutasin ja sildistasin pojengid. Jäänud on veel Võhmast hamsterdatud kõrrelised.
Poleks valgus vastikuks muutunud, õhtupäikest meil ju pole, oleks vist edasi madistanud. Aga ka veel natuke paberitööd tahtis tegemist, varbad hakkasid külmetama ja tuli tuppa kolida.

Suvesoe on tagasi,

vähemalt päevasel ajal, õhtud on pimedad, külmad ja niisked ja kaua enam väljas ei kipu olema. Sellest hoolimata on sel nädalal üsnagi palju ära tehtud. Hortensuaala tuunimine, üks, parempoolne rida oli seal varemgi muru sees, nüüd kiskusin mätta üles ja istutasin teise rea juurde. Ootab veel tilkkastmise voolikuid ja katmist, aga sellega ma ootaks enne mingi vihma ära, meil pole jälle kaks nädalat tilkagi sadanud.

Eelmisel nädalal saabus Lätist kauaoodatud ja rohkem kui kuu aega tagasi kinni makstud pojengipakk, kvaliteedi üle natuke nuriseks, aga kuna sordid nii haruldased, siis parem ei nurise, istutan maha ja loodan parimat. Sordid Raspberry Clown, Green Spider, Green Lotus, Maria Brand ja Circus Circus. Neile kaevasin täna augud valmis, näevad kehva valgusega kaugvaates pisut mutimullahunnikute moodi välja.

Väike inspektor käis kontrollimas ja sai väga mullaseks. 

Eilsest Võhma Juurikast mul midagi erilist kirjutada pole. Palju kalleid inimesi oli päeva parim osa. Üksinda käia on vaevaline. Autojuhtimine on ka töö, paraku. Ja üksinda platsil olles ei pääse ei teistega lobisema, sööma, kohvi jooma ega tualetti. Teiste müüjate kaupagi vaatasin kiirelt päeva algul ja päeva lõpus, aga kuna olen kindlalt otsustanud osta ainult taimi, mille jaoks on mul istutuskoht olemas, erilisi kiusatusi ei tekkinudki. Müük oli ka kehvavõitu, isegi kehvem kui eelmisel aastal. Selle aasta teiste üritustega ei andnud üldse võrrelda, isegi Saare-Tõrvaaugu pisikesel koduõueüritusel ei tulnud mul nii palju kaupa autosse tagasi laadida. Hea oli, et kodus ootas tublide Lepatriinude köetud saun.

Olude sunnil (kevadel jäävad ikka mõned sibulad kätte) on minust saanud liiliakasvataja, meil siin kõrbepoolsaarel õitsevad liiliad septembris ja on maksimaalselt põlvekõrgused. 

Võhma Juurika parim saak anti mulle üle TBA letist. Olen haapsalu salli tahtnud juba aastaid, aga pole leidnud ühtegi, mis mind kõnetanud oleks. Pole ju tegemist just eriti odava asjaga, seetõttu pole esimest ettejuhtunut soetada tahtnud. See villa, siidi ja kašmiirisegune piibelehemustriline ime on kootud just nimelt mulle ja tõi mulle koos karbis kaasas olnud heade soovidega pisara silma. Aitäh imelisele kudujale Liliale, kelle osavad näpud selle kunstiteose lõid, luban, et hoian seda hoolega ja vahel ikka kannan ka. Tuleb läbi sõrmuse nagu lipsti (ma loomulikult proovisin :D)

Pühapäev oli suviselt soe, Lepatriinuisand möllas saega metsaservas, neid kuivanud ja kukkunud või kohekukkuvaid puid on ikka metsikult ja oma pärismetsas pole ma aastaid käinud, mulle ei meeldi metsas olla. Seda on küll ainult hektar, aga las ta praegu olla. Lepatriinu tegi pojengidele poisipead ja põletas pealsed, nüüd tuleks seal veel niita. Õnneks lubab veel kuiva ja sooja ja see, et seejuures hortensiaid kasta tuleb, on talutav. 

Koos jõuab rohkem

ja seltsis on segasem. Kui ma järele mõtlema hakkan, siis nagu väga täpselt kindlasti ei tulegi meelde, mis me kõik nädalavahetusel ära tegime, siis esimese hooga ei tulnudki meelde, hunnik pisiasju, aga vajalikke pisiasju.
Esimese asjana võtsime Lepatriinuga käsile tiigitaguse lepavõsa, mõned isendid olid juba kahemeetrised. Kui algul nagu ei tundunudki seda väga palju olema, siis lõpuks kerkis lõkkeasemele ikka ligi meetrine kuhi. See on lõppematu võitlus nagu üheksapealise lohega, see igast küljest peale tungiv võsa ja igal pool ei saa ka niita ja trimmerdada. Üks toomingas oli kasvanud tiigikaldasse, kaks leppa ka, sealt ei saa isegi kände mingi nipiga kätte.
Kutsikas ja kass pidasid läheduses džunglisõda, mis lõppes muidugi kutsika järjekordse tiikikukkumisega. Selleks ajaks, kui me Lepatriinuga kohale jooksime (sulpsatus oli vägev), oli neiu küll juba omal jõul kaldale saanud, duši alla läks sellegipoolest ja ka peale seda ei meenutanud kohe kuidagi udupeent tõukoera.

Siis võtsime käsile müügiplatsi, tõstsime ja rohisime. Kahekesi sai kiiremini. Ruumi ei ole kevadeks ikkagi millegi muu kui hortensiate jaoks. Meil on raudselt Baltikumi parim valik kolmiklilli, aga halastamatu laorpgramm näitab, et müüdud on neid haruldusi alla kümne. Kõikide sortide peale kokku. Pea siis sihukeste imeloomadega ettevõtet käimas...samas mingi hirmus tavapärasega tegelemine ei paku ju oma vaimule midagi põnevat,
Pühapäeval sai jätkatud hortensiaalast mätta eemaldamisega. Minu jaoks kokku kaksteist ruutu on suur asi. Lepatriinu aitas läheduses rohida ja Lepatriinuisand möllas saega mahalangenud puude kallal ja tegi lõket. Kutsikas oli jälle muidugi abiks kord ühel, kord teisel.

Eile oli üllatavalt palju tegemist veebipoe asjadega, lisaks tuli pakid ka posti viia ja aeda ei jõudnudki. Täna ka mitte, hommikul käis korstnapühkija ja siis hakkas vihma sadama. Mis oli üsnagi teretulnud, väsinud peaga olin eile õhtul küll kastmisautomaatika sisse lülitanud, veekraan aga oli hajameelselt kinni jäänud, no on ikka aednik. Taimed on päästnud öine kaste.
Köök muutus natukeseks ajaks nõiaköögiks. Roosivesi oli valmis ja vajas ainult pudelitesse villimist, lavendlitinktuur endale ja kõrvaõli koertele peavad nüüd kaks nädalat laagerduma enne filtreerimist ja villimist. Minu "hoidised" siis sellised. Retsepte leiab googeldades rohkelt.

Juba üle aasta otsin mingit online-aiateraapia kursust, aga ei leia. Kursuseid on, aga kõik on seotud peamiselt puuetega inimeste rehabiliteerimisega, mis mind aga ei tõmba. Tahaks midagi tavalistele inimestele. Kes on meditsiinilises mõttes terved, aga kelle hing on katki. Nagu ikka veel mul eneselgi.

Tuulutamas

Vahetevahel on päris tore end kodunt välja vedada ja kliendile taimed kätte viia. Eriti siis, kui neid on piisavalt palju. Selles Läänemaa aias kasvab kindlalt Eesti pikim hekk kenasti talvitunud Forever&Ever Pinki, 16 eksemplari kahes kaunis reas. Vastikult külma juuni tõttu tekitasid enamus alles õienuppe, ainult üks pöörane õitseja olevat möllanud juba augusti algusest saadik. Lisasime pool autotäit Zorrosid ja Love´, ning ma olen nõus järgmisel aastal taas sinna sõitma, et kogu seda ilu õitsemas näha. Kliendil on hea maitse ja kogu aed on fantastiliselt kujundatud, aga ma kahjuks sellest pilte avaldada ei saa.

Läänemaa on koht, kus ma alati tunnen nõukogude okupatsiooni ja küüditamiste jälgi kõige sügavamalt. Kümnete kilomeetrite kaupa padrikuid, vahel harva mõni raiesmik. Ei ühtegi põldu ega karilooma. Mõni üksik auto. Eelmisel aastal sealtsamas tulles jäin pimeda peale ja siis oli küll tunne, et olen ihuüksinda maa peale jäänud, poole tunni udussõidu jooksul ei näinud ainsatki tulukest ega tulnud ka vastu mitte kedagi.
Tegelikult on see pilt muidugi petlik, nagu ma koju jõudes Google Mapsi maastikuvaadet lahti võttes veenduda võisin. Pealtnäha hüljatuna tunduv mets on maju täis, aga rappuda tuleb nendeni mööda metsasihte ja suure tõenäosusega on enamus neist suvekodud.
Käisin ära ka Spithamis, kuna koju kiiret ei olnud.

Maju väga lähedalt pildistada ei tahtnud, aga need olid ilusad, väga rannarootsilikud ja värske välimusega. Aga ei mingeid märke aedadest, ainult maja ümber niidetud muru. Kohad, kuhu tullakse puhkama ja merega silmitsi olema.
Rooslepa kabel ja vana kalmistu, nimed maassevajunud ristidelt enamuses kustunud. Mõni allesjäänu rootsikeelne.

Selline pilt avaneb kodule kaheksakümmend kilomeetrit lähemal, Paldiski lahe kaldal.

Neid hilissuviseid taevaid võiks pildistama jäädagi.
Lubab mõnusalt suvist nädalavahetust ja peaks endale väljas tegevust otsima. On õnnis aeg, kui millegagi pole kiire. Järgmisel nädalalõpul mõnus Võhma Juurikas ja siis võib ilmselt hakata selle aiandushooaja otsi vaikselt kokku tõmbama hakata. Mida teha talvel, on veel selgusetu. Sellest tundest, et maailm on külm, kõle ja tühi, olen õnneks üle saanud, aga erilisi valguskiiri ka silmapiiril paista ei ole.

Suvi kestab veel

kuigi jah, kevadist entusiasmi aiatööde suhtes pole muidugi enam kusagilt võtta. Meil on jälle liiga kuiv, viimane vihmatilk tuli täpselt nädal tagasi ja enne järgmise nädala lõppu ei lubata ka mitte midagi. Mis tähendab, et kasta tuleb nii müügiplatsi kui ka mahaistutatuid. Aiale õnneks näib siiani piisavat öisest niiskusest, sest õhtud ja ööd on juba jahedad ja poole ööni terrassilelamise aeg selleks aastaks möödas. Mul polegi selle vastu väga midagi, eriti viimaste päevade uudiseid olen lausa tahtnud telekast vaadata.
Kolm viimast päeva ongi olnud kaunis kontoritöised ja tubased, olgu ilm nii ilus kui tahes, palgatöö, oma raamatupidamine ja muud kirjatööd tuleb ära teha tähtaegadeks, tulgu väljas vihma või paistku päike. Paar tundi päevas olen ikka püüdnud füüsilist tööd teha, sest ainult istudes hakkab mu selg jälle valutama ja liigutamine on ainuke asi, mis aitab.
Pisut sai üle tüki aja ka pilte tehtud, põhjamaal on alles õiteaeg, õitsevad floksid

Need alumise pildi floksid on ühed esimesed püsikud, mis kunagi aeda tõin ja sortidest pole muidugi halli aimugi, pargiroosid ronivad neile selga, aga siiani on kenasti vastu pidanud. Igal sügisel mõtlen, et peaks mujale istutama, kevadeks on see muidugi meelest läinud.
Lõikasin ära kanasõnnikuhunniku otsas kasvava kaheneetrise maltsapuhmiku ja põletasin ära, need seemned mul veel täpselt puudu ongi. See sissesõidutee äärne hunnikuteala häirib mind enam ja enam, killustikuhunnik, kanakakahunnik, liivahunnik...aga peale kanakaka on mul neid asju ju vaja ja lihtsalt hunnikuid ühest kohast teise teisaldama hakata tundub liialt kilplaslik olevat. Kanakakat olen kevadest saadik üritanud tasuta laiali jagada, aga kaunis edutult.
Roosid avavad järjest uue laine õisi. Winchester Cathedral

Ümbertegemisel hortensiaala, murusse neid tegelasi istutada polnud väga hea idee, ma ei ole eriti hea kääridega nokitseja olnud. Lihtsam on mätas eemaldada, kate ja kas männikooremultš või killustik, pole veel otsustanud. Iga päev paar kärutäit, vaikselt edeneb. Väike abiline, õigemini segaja, ka pildi peale jäänud.

Kutsikad väsisid minu segamisest ja üksteise pookimisest ära ja jäid teineteise kaissu magama. Varsti kaheaastaseks saav mastif on suur küll, aga peast endiselt üsna kutsikas.

 Lausa imelik on, et majas on uus koeratitt juba varsti kuu aega ja mitte midagi pole puruks näritud. Mastifiplika nahka läksis isegi uksepiidad, mille Lepatriinu õnneks korda tegi.
Ostsin penidele mingi udupeene elektriaediku, mida olen juba kaks korda lahti kerinud ja siis uuesti kokku pannud, igal pool jääb jalgu ja seal, kus ei jääks, on majast liiga kaugel. Jääb esialgu head ideed ootama.
Aalu on leidnud endale kena koerakindla koha terrassilaual,

päeval esitati balletti. Või oli see vigursuusatamine.

Suvine must meeleolu on asendunud laiskustundega ja vahel on päris mõnus õhtuti diivanil lihtsalt lebotada ja raamatut lugeda. Loodetavasti tuleb kevadeks aiandusisu tagasi, seni on tulnud.