Laisklooma august

Avastasin, et olen juba üle kahe nädala kodus vedelenud. Aeg on kiiresti läinud. Ning hoolimata piiratud tegutsemisvõimest ja asjaolust, et aeg-ajalt läheb siiski valuvaigisteid vaja, olen laisklemist täiega võt nud. Lugenud läbi pool riiulitäit raamatuid, niisama unelenud. Kella mitte vaadanud - kui pimedaks läheb, on aeg tuttu minna ja valges taas üles tõusta. Natuke olen oma võimete piires siiski rohinud ka, mitte kohusetundest, vaid lihtsalt vajadusest end natuke liigutada.
Sügisene istutushooaeg jääb seekord ära. Mina ei tohi labida poole mitte vaadatagi ja Lepatriinul on paremas küünarnukis närvipõletik. Ei ühtegi augukaevajat. Aga ega ma sedagi põe, istutatud on sel aastal küllaga. Võib-olla olekski tark tegu nüüd natuke taimedel kasvada lasta ja vaaata, kuidas asi välja nägema hakkab. Kevade poole on ehk rohkem ideid ja terviski parem.
Seni aga naudin senitehtut ja tunnen, kuidas koduõhk ja lillelõhn kosutavad.
Puishortensia Annabelle valged pallid on sel aastal kuidagi eriti suured:
Gladioolid - see on ainuke koht, kus minu meelest oli meil tuulevaikne. Sellest hoolimata murdus üks sametpunane täna ära.
Üks sellekevadistest Kordese roosidest hakkas õitsema:
Caramella koos peiulilledega näeb nii armas välja. Nagu lillekimp.

Peiulilled on üldse mu suvised lemmikud, mulle meeldib nende mõrkjas lõhngi. Roosidele on nad heaks seltsiliseks ja tänapäeval on neid nii palju erinevaid:

Lõpuks on ilusaks muutunud ka käokingad ja päevakübarad.

Lõbus floksipere. Selles peenras kipub pisut kitsaks minema, tagaplaanil laiutav Ritausma on hiidsuureks kasvanud ja vajab harvendamist. Muidu hakkab see meenutama pundart, mitte peenart.

Pihlakad on punased ja õunad kukuvad puult - saadan homme ehk ühe kotitäie tööle, las lin
nalapsed mekivad ka eestimaist maheõuna. Poest seda ju ei saa ja endal pole meil õuntega midagi teha - üleelmise aasta moosigi veel alles ja õunamahla ei saa keegi juua, liiga hapu.
Kaubandusega on meil ikka tõesti nii nagu on. Mul on juba pikemat aega jube kalaisu, aga mida poes pole, on kala. Teisipäeval, kui arsti juures käisin, tegin tiiru Jaama turul. Ei lesta, ei räime. Ainult külmutatud monstrumid. Suitsuangerja eest oleksin varsti peaaegu et nõus uuesti end õmmelda laskma. On ikka mereriik küll - meil paistab meri vaat et aknasse ära, aga kui kala tahad, oled sunnitud poest ostma külmutatud Alaska pollockit. Mis iganes selle kala eestikeelne nimi ka oleks.