30. juuli 2017

Süda lembet rahu täis

Kuna hommikuti on kõik telekanalid otsustanud multifilme näidata, mina aga vajan varahommikuse inimesena hommikuti seltsi, siis on viimasel ajal olnud hommikukohvikaaslane raadio. Kust just täna hommikul jäi kõrvu kõlisema fraas "käies mööda koduvälju, süda lembet rahu täis". Just selline tunne mul täna õhtul koduaias ringi jalutades oligi, kuigi lugu ise kuulus pigem mu ema noorusaegadesse, kui minu omasse. Otse loomulikult oleks suures aias kogu aeg midagi rohida, lõigata, hooldada, aga kui ei taha, siis ei pea. Avatud talude päeva eelsest aialakkumisest oli üsnagi siiber ja kui mõni pidas võsaalust naadimüüri aia osaks, siis oli see tema probleem, mitte minu oma. Vöösügavuste traktorijälgede, püstiolevate kändude ja kivide tõttu oleks seal isegi trimmeriga niitmine suhteliselt lootusetu.
Lõpuks on kätte jõudnud staadium, kui ma ei tahagi aias väga midagi muuta. Jah, väljaläinud roosid tuleks välja kaevata ja asendada millegagi, aga sellega pole kuhugi kiiret. Paar puud on istutamisootel, aga kuna need on suured, siis pole ka sellega kuskile kiiret, ootaks vihmasemat aega. Ma ei taha ühtegi taime juurde, ei taha kedagi ümber istutada, naudin lihtsalt lõhnu ja vorme. Pildistamiseks ei olnud head valgust, seega vaid mõni klõps. Mustjas luudpõõsas on juulis alati nagu lõke keset aeda, tegelikult on väga vales kohas, aga nii suurt asja enam välja ei hakka kiskuma.
 Nelgiõielised roosid on ühed mu lemmikud (mis on veider, sest nelgid mulle üldse ei meeldi) ja kahju, et nende sordiaretus nii üürikeseks jäi
Kuigi mul elulõngadega kohe mingit haakumist ei ole, on lisaks Kata käest saadud elulõngale veel keegi sisse kolinud, Saab andeks sellepärast, et on sinine. Ja ma ei leiaks sellest puntrast juuri nagunii üles. 
Tiigi kaldalt avastasin huvitava isetulnuka, botaanilise kretiinina määrata ei suuda ja isegi kui tegemist oleks umbrohuga, sellest kasvukohast järsul savisel kaldal kätte ka ei saaks. Las siis kasvab. 

Nädalavahetusel oli aalujate kokkutulek, kuhu mina seekord ei jõudnudki. Koliidiga ei ole nii pikkade vahemaade läbimine mõeldav. Laupäeva hommikupoolikul oli tänu sellele kaunis õnnetu olemine, aga hilisõhtul jõudsid kohale Lepatriinud ja tõid kaasa kõik virtuaalsed kallistused, kohe läks olemine paremaks.
Täna oli tervise mõttes küll kehva päev, ometi sai üht-teist tehtud. Kui on kehv olla ja seedimine jamab, peabki natuke liikuma.




7 kommentaari:

  1. Konnarohi õitseb su tiigis. Keegi ei tunne kõiki taimi ja see on loomulik. Vaata ette oma mahlakate väljenditega - ei ole eriti julgustav kuulda, et 'botaaniline kretiin' peab aiapoodi :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Õnneks on aastatega välja kujunenud klientuur, kes saab eneseirooniast aru ;D ja kui ma blogin, siis ma tavaliselt müügile ei mõtle.

      Kustuta
  2. Väga efektne luudpõõsas. Täiesti BLING!, aga vist on väga suur ka. Ma ei hakka mitte unistamagi.:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. On jah hullult suur ja täiesti vales kohas pealekauba. Aga ma isegi ei mõtle sellele, et teda kuskile mujale kolida, liiga suur ja vana. Õnneks enam suurt suuremaks vist ei kasva.

      Kustuta
  3. Mis sest kohast, põõsa ohhoo-efekt summutab igasugused arutlused ja teooriad. :) vägev lõkkepõõsas!
    Sa ei pea kellelegi midagi tõestama ega vabandama. Kui inimesel on tervis pikkade päevade kaupa rygamiseks liiga õrn, siis nii ongi.

    VastaKustuta
  4. See hea kui sul on endas rahu. Sulle on seda kindlasti kosutuseks vaja. Ja see ju suur kingitus kui kodu on koht kus on hea olla. Et jälle jaksaksid.

    VastaKustuta
  5. jah sina oled oma aia kuningas :)

    VastaKustuta