Selline segane nädal

ja ongi vist segane aeg, kui juba teist korda selle kuu jooksul peab kordama, et kui inimene teeb plaane, siis jumalad naeravad. Algselt oli kõik kenasti paigas, kaks tõsist kontoritööpäeva, kolmapäev pisut kontoritööd ja pakisaatmist ja kui aega jääb, siis rohimist, neljapäeval konverents ja pärast seda kolm kena päeva oma aia jaoks.
Kuni konverentsini läks kõik libedalt. Kui välja arvata see, et taevast vaadates vahetasin kolmapäevase rohimise niitmise vastu välja, sest ilmselgelt kiskus vihmale ja niitmine oli olulisem.
Vihma tuligi ja üldse mitte vähe, neljapäeva õhtuks oli isegi õue unustatud aiakäru triiki vett täis. Hullem lugu oli aga sellega, et pärast lõunat hakkas mul sees imelikult keerama, tuli konverentsilt jalga lasta ja järjest hullemaks läks. Reede hommikuks oli veel hullemaks läinud, nii et helistasin perearstile. Too diagnoosis sümtptomite põhjal väidetavalt hetkel rohkelt möllava noroviiruse, soovitas mitte kohale tulla ja palju vedelikke tarbida ja puhata, muu ei aitavat. Mida ma siis tegingi, neljapäevasest ja reedesest päevast on ainult hägused mälestused. Laupäeval oli natuke parem, aga mitte oluliselt ja esimest korda aeda koperdada suutsin alles täna. Just nimelt koperdada, sest millegi tegemisest ei maksa vist veel mõned päevad unistada, liiga jõuetu. Enne seda suutsin kuidagimoodi veel vastu võtta Looduse Omnibussi grupi, mis polnud tegelikult üldse planeeritud, aga heast sõbrast grupijuhil tekkis ajakavasse hommikune auk...piletiraha muidugi ei küsinud, sest aed oli räämas ja ma ise seisin hädaga püsti, aga osteti paar taime ja seepi ja vahest on kingitused rahast palju väärtuslikumad.

Umbrohtu, võilillenutte ja naate on aias muidugi rohkesti, aga ma pole kunagi üritanud teeselda, et mu aed kogu aeg ideaalses korras on. No ja kui ikka kõrbes korra või paar korralikult sajab, siis asjade juurdekasv ongi poolemeetrine. Vesikanepeid polnud eelmisel nädalavahetusel nähagi, täna hommikul olid sellised

Harilik murtudsüda võistleb selles kohas kõrguses ja lopsakuses näsiniinega, maja teisel küljel olev palju vanem sama liik on poole madalam ja hädisem. Nii et kasvukoht ikka otsustab kõik.

Liigid on pojengide hulgas esimesed õitsejad, aga ma määrata praegu ei julge, pea liiga uimane otsas. 

Keegi kunagi kommenteeris, et muru sisse rajatud pojengiala on raske hooldada. Täna, viis aastat peale selle pojengiala rajamist, julgen väita, et ei ole. Mul on paar juhupojengi ka mujal hulkumas, ja sellepärast julgen võrrelda. Mulda või killustikukattesse istutatud pojengi on palju raskem hooldada kui neid rohtseid vaheseid. Juhul muidugi, kui on olema akutrimmer. Praegu peale vihma on vahed muidugi rõõmsalt võilillenutilised, aga ega neid nutte mujal vähem ei ole. Ala suurust ruutmeetrites ma täpselt ei ole mõõtnud, aga kuskil kahesaja ruudu kanti seda on ja viimane kord läks mul trimmerdamisele ca kaks tundi ja neli akuvahetust. Pojengide õitsemine tuleb sel aastal aga uhke ja praegu hoian pigem pöialt, et enne jaanipäeva mingit äkilist soojalainet ei tuleks, mis kõik korraga ära küpsetaks. 25.juuniks planeeritud pojengipäeval tahaks ikka õisi näha.

Aga kuigi mina lamasin ja magasin, toimus aias ikkagi midagi, sest tööjuhiste andmine on võimalik ka palavikuga. Likvideeritud sai kole kruusahunnik ja tiigiäärsed teed paksema katte. 

Järgmisel päeval leidsid loomuliku lõpu liivahunniku jäänused ja nüüd on jäänud vaid viimistlustööd, millega peaksin jalule saades ise hakkama saama. Hea sõbranna koristas maja. Tasuta need teenused siinkandis paraku kätte ei tule, aga vahepeal polnud neid ka tasu eest saada. Kahaneva eelarve tingimustes tuleb küll kulud taas hoolega üle vaadata, aga eks elu näita. 

Looduslikud kooslused kohtades, kus pole kordagi niita jõudnud. 

Varesed käituvad sel aastal nagu kodulinnud ja ei lase end üldse millestki häirida. Pilt ei tulnud kõige parem, aga linde on seal tervelt kaks. 

Lõunast hakkas uuesti vihma sadama ja sai rahulikult edasi toibuda. Esmaspäeval kavatsen igatahes tühistada kõik planeeritud nädala linnaskäigud ja lihtsalt terveks saada, sest ilmselgelt vajab tervis kosutamist. Ma ei taha teada saada, kui palju ma nädalavahetusega veel alla võtnud olen :).

Õhtul peale vihma hiilisin veelkord välja, sest põõsaspojengide ja rockii pojengide olukord ununes hommikupoolel vaatamata. Värvi näitab esimene rockii pojeng, mis on paari aastaga meetriseks kasvanud ja elus on ka kõik kuus eelmisel aastal hangitud põõsaspojengi. Ühel on ka nupud, aga kuna ma sinnakanti trimmeriga üldse jõudnud ei ole, siis üldpilti teha ei kannatanud. Toibume pisut veel enne aiatöid. 

Tellimused on muidugi ka kõik tegemata ja neid tuleb järjest juurde, aga õnneks või kahjuks läbimärgi taimi ükski postifirma vastu ei võta. Õnneks, sest vähemalt ühte päeva oleks veel füüsiliseks toibumiseks vaja. Kahjuks, sest kliendid ootavad. 

Ahjaa, puruhaigena vaatasin üle ka peatses "Maakodus" ilmuva ja tegelikult eelmisel aastal ette valmistatud Marju Reitsaki artikli meie aiast. Polnud midagi ette heita.