Täiskuust pööripäevani ja vastupäeva

Segane aeg sai loodetavasti lõpuks läbi. Kulmineerus esmaspäevahommikuse kiirabisõiduga ja 48-tunnise lamamisega tilgutite otsas. Kolmapäeva õhtul lunisin end koju, sest haiglamiljöö käis minusugusele erakule lihtsalt juba üle jõu. Ööde kaupa magamata olek ei tee ka tervemaks ja arstki sai asjast aru. Unerohud mulle muuseas ei mõju.
Ainult Lepatriinud ise teavad, milline määratu abi ja tugi mul nendest sellel nädalal oli. Ma ei jaksa neid praegu rohkem kiita.
Tänaseks oli planeeritud pojengipäev. Paraku tuleb sellised üritused planeerida vähemalt pool aastat ette ja tollal ei osanud keegi ka kõige hullemas unenäos ennustada, et sel aastal pole pojengid veel ka jaanipäevaks õitsema hakanud. Aga seda ma ka ei põdenud.
Rahvast oli parasjagu ja positiivselt, jõudis hallata. Sõbranna tuli appi müüma ja müügitulemus sai oluliselt parem kui isegi näiteks Türi laada pühapäevane päev.
Õhtul, kui kõik olid läinud, võtsin kokku viimase jõu ja tegin aias ühe vastupäevaringi. Rohkem kirjutada ei jaksa ja pole ime ka - sammulugeja näitas õhtuks 23 744 sammu, mis neljandal päeval peale voodirežiimi on vist pisut palju. Panen lihtsalt jalutusringi pilte ja olen tänulik saatusele selle imelise elukoha ja imeliste inimeste eest, kes minuga sama teed käivad.