Kuigi hing tahaks midagi muud,

ehk hiliste õhtutundideni õues mütata, on mul telefoni pandud meeldetuletus, mis mind kell viis tuppa ajama hakkab. No kell viis ei õnnestu, aga kella kuueks peab kindlasti toas olema. Sest õues on igasugused kiusatused midagi teha, aga lubatud töötundide arv on piiratud ja sellest tuleb kinni pidada, sest muidu on aiai. Haigla on küll viimane koht, kuhu kaunil kevadel sattuda tahaks.
Õnneks on ka erinevad tööriistatootjad hakanud aru saama, et inimkond vananeb ja ei muutu tervemaks, nii et turule ilmub erinevaid mugavustööriistu. Läksin eelmisel nädalal Bauhofi talgujuhi sooduskupongi sirgeks tegema, põhiliselt oli vaja erinevaid kastmisvidinaid, sest need kipuvad koormusega lihtsalt ära väsima, aga silma jäi ka üks imelik kast, mida keerutasin ja uurisin tükk aega, aga ikka lõpuks ostukärusse tõstsin. Kokku panna mul seda algul ei õnnestunud, aga eile tuli üks naabrimeestest auto järelkäru laenama ja ma meelitasin teda seda vidinat kokku monteerima. Tulemusega olen ülimalt rahul. Eilne selleaastane esimene muruniitmine sai siis tehtud sellise riistapuuga.

Kuigi põhimõtteliselt on tegemist jõhviga trimmeriga, ei jäänud tulemus sugugi halvem, kui bensiinimootoriga niidukiga, sest rattad hoiavad stabiilset kõrgust ja maja lõunaküljel oli kuldtähemuru juba oma 15 sentimeetrit kõrge. Mis mulle puugiohu tõttu üldsegi ei meeldinud.
Edasi läheb veel huvitavamaks. Võtame rattad õrna naiseliku käeliigutusega küljest

ja saame peenraserva lõikaja, pilt ei jäänud eriti selge, sest ühe käega tuli riista püsti hoida ja teisega pildistada.

Sellesse funktsiooni meie praeguse põuaga betooni meenutava pinnase puhul suhtusin ma ostuhetkel suur skepsisega, aga seda meeldivam üllatus oli, et asi tegelikult toimibki. Esimene lõikamine tuleb küll endiselt käsitsi teha, sest orasheina- ja võilillejuurikad tuleb minu arust välja juurida, mitte puruks peksta, aga edasine hooldus selle riistaga saab küll lihtne olema.
Ainuke miinus on, et kuna tegemist on juhtmega riistapuuga, siis tagumistele nõlvadele sellega just ei lähe, aga eks seal ongi juba suuremaid ja võimsamaid riistu vaja. See elektrikas on mu haigele kerele mõnusalt kerge ja õnneks on sellist hooldust vajavad alad majale lähedal.

Natuke nokitsesin ka rohida, vulkaanitagust ja mõnda kohta veel, naat on selle nädalaga, kui aias midagi teha pole saanud, jõuliselt pikkust visanud. Leidsin üles ahtalehise roosa pojengi, oli teine võilille varju pugenud.

Hiidtaimede alast leidsin ühe isetekkelise pisi, mis tuleb sealt ära kolida, aga enne tuleks teada saada, kellega tegemist. Mulle tegelikult need pisikesed padjandid meeldivad, aga aias, kus on aakrite kaupa naati ja orasheina, lihtsalt ei saa neid pidada, umbrohi kasvab padjanditesse sisse.

Neid isekülvi kannikesi killustikualas olen ammu tahtnud pildistada, põnevad tumedad lehed ja kasvamiseks pole neil peale killustiku mingit mulda vaja.

Kõrval on huvitav samblik, mida peab vaiguehete jaoks tallele panema.

Pika poolvarjupeenra kavatsesin ümber nimetada püsikutapupeenraks, sest seal ei taha peale puittaimede kohe miski ellu jääda. Naat muidugi jääb. Seda rõõmsam oli avastus, et Rahmeldajalt saadud kevadmagun "Multiplex" on kenasti kodunenud ja paljunenud.

Suurte kivilate omanikel peab kivide all ikka sõmer muld olema, et sealt umbrohi koos juurtega välja saada. Meie looduslik pinnas meenutab pigem suurte rändrahnude peal olevat peenikest mullaga segatud kruusa ja sealt naadirisoomide välja saamine on ikka suhteliselt tulutu tegevus. Täiesti hädas olen oma suure kaktusega, välja seda pooleteistmeetrist jurakat juba ei kaeva ja pealsete katkumine vähemalt esimesed kümme aastat erilisi tulemusi pole andnud.

Teistele kaktustele on niisked talved sobimatud olnud ja suurt järgi pole neist miskit. Aga eks sai ära proovitud ja vulkaani taha saab nüüd kääbuspojengile Dutch Dwarf koha tekitada.

Homsega saab puhkus palgatöölt läbi ja see on väkk. Kui talvel käin tööl hea meelega, sest tegelikult mu töö meeldib mulle, siis suvel kohe mitte ei taha kontoris paberitega tegeleda. Aga pensionini on vastikult palju aega ja ega ma hästi ette ei kujuta ka, mismoodi üldse on tänapäeval võimalik üksinda eramajas pensioniga ära elada. Aga eks sellele mõtleb siis, kui see aeg kätte jõuab.
Ilma koerteta aga ju ka ei saa, ilma nende karvaste kasukateta oleksin ma siin ammu üksinda hulluks läinud, Pättustest hoolimata. Emme, mina küll ei tea, mis selle kastekannuga juhtus...

Hommikud on endiselt väga külmad ja toas jahe, olen muidu hommikukohvi kõrvale kaminatuld teinud, aga olin eile puude vedamiseks liiga väsinud ja tuleb paksu hommikumantli ja sooja pleediga leppida...õnneks paistab päike juba akendesse ja varsti hakkab soojemaks minema. Tuleb ilus päev.